novelli ,,Staffi". Straussile see romantile lugu 18.sajandi alguse Ungarist meelis ning Jókai nõusolekul tellis ta ungari dramaturgilt Ignaz Schnizerilt libreto. Esimest korda lõi Strauss oma operettide tegelaskujude dramaatilise arengu, luues selleks suuri muusikalisi konstruktsioone. ,,Mustlasparunis" moodustasid ühtse terviku mitte enam üksnes vaatuste finaalid, vaid ka teised sõlmstseenid. Oluliselt oli suurenenud retsitatiivi osa. See mitte üksnes ei sidunud opereti muusikanumbreid, vaid etendas ka tähtsat dramaturgilist rolli tegelaste muusikalises karakteristikas. 6 ,,Mustlasparun" kujunes uueks tähiseks opereti ajaloos. Kui Straussi eelnevad operetid olid teatud määral siiski järginud Offenbachi pariisilike operettide traditsioone, siis nüüd oli ta loonud sootuks uut tüüpi- lüürilise opereti, mis meenutas pigem lüürilist muusikalist draamat.
Teda tuntakse peamiselt ooperiheliloojana, kuid ta on kirjutanud ka orkestrimuusikat (“Capriccio sinfonico” orkestrile (1883), kammermuusikat ("Krüsanteemid" keelpillikvartetile ("Crisantemi" 1890)) ja soololaule (“Päike ja armastus”/ “Sole e amore”, “Linnuke”/ “E l´uccellino”). Kuigi Giacomo oli ooperite, sealhulgas ka Verdi ooperitega tuttav partituuride kaudu ja tundis arvatavasti paljusid rahva hulgas levinud populaarseid muusikanumbreid, oli esimene terviklik ooperielamus talle tõeliseks vapustuseks ja ilmutuseks. Esimene ooper, mida ta laval nägi, oli Giuseppe Verdi "Aida". Etendus toimus 11. märtsil 1876 Pisas, umbes 30 kilomeetri kaugusel Luccast. Kuna rongipileti jaoks raha ei jätkunud, kõndis 18-aastane Giacomo ooperi nägemiseks jala koos sõpradega Pisasse ja tagasi koju. Nagu ta aastaid hiljem meenutas, kulutas see käik tal paari kingi, kuid avas akna muusikamaailma. Pärast muusikaõpinguid Luccas
annaabi.ee 
