Reisides oli tal kaasas viiulikast, pesu ja mõningad riided. Ka rehnuti raamat, kust keegi peale ta enese ei võinud aru saada. Tähed olivad imelikud varesejalad, ning rehnungides seisivad kõik väljaminekud ja sissetulekud, piletite ja posthobuste hinnad segamini. Ja siiski sai ta ise sellest selgesti aru ning ei lasknud rehkendamises end ilmaski petta. Voorimeeste, teenijate ja teiste alamast seisusest inimeste vasta oli Paganini uhke. Aga noorte muusikantide, lauljannade jne. vasta, kes tema juurde nõu tulivad küsima, väga lahke oli. Paganini ei võtnud viiulit muidu kastist välja, kui natuke enne kontserti. Ta oli mitu aastat igapäev 10-11 tundi mänginud. Oskas ainult viiulit mängida ja ka politika asjadest ei võtnud ta ühtigi osa. Paganini oli kurva loomuga, nagu enamasti kõik haiglased inimesed. Võõraspidusid ja suuri seltskondi ei armastanud ta mitte, vaid hoidis neist eemale. Söögiisu oli tal alati hää; sõi
Valeria tuppa minemas. Seda kuuldes kirjutas kurtisaan Sullale kirja ning käskis Demophylosel selle otse Cumasesse viia. Kui kurtisaan oli mõelnud oma teo üle, sai ta aru et see oli kõige halvem otsus. Ta äratas Metrobiuse ning sundis teda selle kirja tagasi tooma. 7.PEATÜKK Kolm päeva pärast eelmises peatükis toimunud sündmusi korraldas Sulla õhtusöögi Delphi Apollo trikliiniumis, kuhu tulid 25 pidulist. Õhtusöök algas muusikantide esinemise ja tantsimisega. Tantsu lõppedes toodi lauale, mille taga lebasid Sulla ja Roscius, sulgedega kotkas, kes just nagu elus olles hoidis noka vahel loorberipärga, mille purpurse paela peale oli kirjutatud ,,Sulla Õnnelikule, Aphrodite lemmikule". Sulla avas noaga kotka kõhu ning kaela ja sealt kukkus välja suur hulk mune. Igaüks leidis oma munast praetud tikutaja, mis oli maitsestatud kollase piprakastmega. Veidi aega hiljem serveeriti suur meekook ja niipea kui
annaabi.ee 
