Omadus luua lõpmatul arvul lauseid, helisid, meloodiaid, helijadasid jne. Lastel näib olevat loomulik võime omandada keelt ja muusikat spontaanselt eeskuju näol. Kõne ja muusika tekitamise võme, kuulmine. Kahe võime hübriid laulmine. Paljudes kultuurides on välja töötatud viis ,kuidas muusikat kirja panna. Loomuliku keele ja muusika vormid on kultuuriti erinevad, kuigi kõik viitavad universaalsetele tunnustele. Universaalid, millega kultuur, inimkond, muusikaloojad peavad arvestama, tulenevad inimorganismist. Formandiks nimetatakse helienergia koondumist teatud kindlasse sagedusribasse. Muusika "foneemiks" on noot. Nooti iseloomustavad sagedus ja kestus. Helikõrguse fonoloogia puudutab oktavi osadeks jaotamise mooduseid. Lääne diatooniline helirida on tänu massikommunikatsioonivahendeile imbunud väga paljudesse kultuuridesse. Helistiku tunnuseks on kindel helirida. Kõige tähtsam noot helireas on toonika.
maailmast aru saada. Vaimu emantsipatsioon valgustus kunsti sfääris, kunst ei pidanud olema enam võimu või religiooni ülistamiseks. Pidi järjest vähem dikteerima ühiskonda ja ei pidanud olema sõltuv. Kunsti autonoomsus võimaldab jõuda tõeni. Kunstiteost peabki võtma kui kunsti, see ei pea tekitama füüsilist mõnu(eriti muusika puhul) või meeldimist. Adorno ei olnud konservatiiv, ta `jälestas' klassikalist muusikat. Varem oli retoorika muusikaloojad lõid muusikat eesmärgiga, et meeldida publikule. Romantismiga tuli kuulaja vastutus muusika ees oled ise süüdi kui ei suuda tõelises kunstis kunsti leida, pidid õigesti kuulama õigeid asju. Just autonoomsuse tõttu tuleneb kunsti sotsiaalne jõud. Autonoomsusele vastandub heteronoomia. Heteronoomia allumine välimistele reeglitele, väljastpoolt antud seadustele. (Nt keegi tappis inimesi, aga samas see oli käsk, mis talle anti)
annaabi.ee 
