ning vokaalsümfoonilist muusikat. 1919. aastal asutati esimesed muusikakõrgkoolid Tallinnas ja Tartus. Evald Aav kirjutas 1928. aastal esimese ooperi “Vikerlased”. 20. sajandi esimesel poolel hakati kasutama üha enam rahvaviiside motiive, koorimuusikas tegi seda Mart Saar ning instrumentaalmuusikas Heino Eller. Heino Ellerit võib lugeda üheks tähtsaimaks Eesti muusikakultuuri mõjutajaks. Ta oli Eesti rahvushelilooja. Oma huvi muusika vastu sai ta tänu perekonna suurele muusikalembusele. Oma loomingus keskendus peamiselt instrumentaalmuusikale, nendest suurem osa koosnes klaveripaladest. Suurim panus Eesti muusikakultuuri oli tema loomingus kasutatud Eesti rahvuslik koloriit. Kõige enam on tema loomingus tuntud just sümfoonilised poeemid, nagu “Viirastused”, “Koit” või “Ööhüüded”. Tema järgi on nimetatud üks tuntuim muusikakool Eestis. Eesti muusikakultuuri tähtsaimaks levitajaks võib nimetada ka Eduard Tubinat, kes oli ühtlasi
2. „PIANIST“ 1939. aasta 23. septembril mängis Wladyslaw Szpilman Varssavi raadiojaama otse-eetris Chopini noktuni c-moll, kui sõda jõudis Varssavisse ning Saksamaa vallutas Poola. See jäi viimaseks muusikaliseks otseülekandeks selles raadiomajas, mis sai pommi- tabamuse. Film põhineb kontsertpianisti ja helilooja Wladyslav Szpilmani memuaaridel. Kaotanud holokausti ajal oma pere, jäi ta ise ellu tänu võimalusele end varjata ning tänu Saksa ohvitseri muusikalembusele. Too kinkis Szpilmanile elu, kui viimane tema klaverimängu Varssavi geto varemetes kuulis. Film kajastab elu Teise maailmasõja aegses Varssavis linastatud väga tõetruult. Filmi valmimisel kasutati infomaterjale muuhulgas ka Washingtoni Holokausti Memoriaalmuuseumi kogudest. Kõikide katkendite vaatamiseks ja aruteluks on vaja vähemalt kahte ainetundi. Esmalt vaadatakse klassis filmi katkend (aeg kogu filmi mahust on märgitud vastava stseeni juurde), seejärel kujundatakse klassis
annaabi.ee 
