kõige kaunemaid hooneid kirikuid. Pildid ja kujud kirikute seintel kujutasid tegelasi või stseeme Piiblist. Jumalateenistuse ajal esinev munkade koor püüdis laulda kargelt ja ebamaiselt, et luua kujutlus paradiisi inglikoorist. Ideaaliks sai kõhedu range askeetilku eluviisiga inimene, suurt tähelepanu osutati kannatuste, usulise ekstaasi, ja hingeheitluse kujutamisele kunstis inimese näoilme eriti silmade kaudu. Keskaegset iluideaali väljendab kõige ilmekamalt gooti stiil. Muusikakunstis kehastab askeetliku iluideaali vaimulik saateta koorilaul, mida esitas munkade koor. Algul oli vaimulik koorilaul ühehäälne ja seda nimetati paast Gregoorius I auks Gregoriuse koraaliks. Gregooriuse koraalid olid nukra varjundiga askeetlikud, karmid laulud. Neile andis omapärase tardunud ilme aeglane rütm ja viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega, välditi isikupärase tundeelu väljendamist. Ei ole täpselt teada kuna mitmehäälne vaimulik koorilaul e
selleks ajaks kui dekreetide mustandid laiali saadeti ja 13. augustil Ferdinand I-le koopia saadeti. Keisri vastusest mustandile selgub, et Ferdinand luges sellest siiski välja täieliku polüfoonia keelu võimalikkust: ,,Kui eesmärgiks on polüfoonia täielik eemaldamine kirikutest, siis seda me heaks ei kiida, sest peame muusikat jumalikuks kingituseks, mis sageli inimeste hingi kõrgendatud andumuseni sütitab eriti nende omi, kes muusikakunstis vilunud on või selle vastu innukat huvi üles näitavad. Ja seda (kingitust) ei tohi mingil juhul kirikust välja ajada." Keisri kaitsepositsioon muusika osas teenis talle mõnedes ringkondades välja tiitli ,,kirikumuusika päästja". Isegi kui Ferdinand oli mõjukaim isik, kes muusika kaitseks välja astus, siis ühel inimesel oleks olnud raske selles protsessis ainsana esile tõusta. Pietro Sforza Pallavicino 17. sajandil
annaabi.ee 
