Testament, otsiti publikule eksootilist materjali (nagu see oli terve 19. sajandi olnud). Üheks žanriks oli endiselt grand opéra, uuemaks aga sajandi keskel kujunenud drame lyrique (prantsuse muusikaline draama, vahel nimetatakse ka prantsuse lüüriline ooper, võrreldes suure ooperiga on see intiimsem ja psühholoogilisem ning vabama ehitusega). Teisalt oli 1880ndatel aastatel Prantsusmaal populaarseks saanud ka Wagneri muusikadraamad. Literatuurooperis (Literaturoper, saksa keelest tulnud termin, Literatur – kirjandus) kasutatakse otseselt, ilma muutusteta (või ainult minimaalsete muudatustega) olemasolevat draamateksti. 20. sajandi alguses oli peale Debussy ooperi “Pelléas ja Mélisande” (esietendus 1902 Pariisis) selliseks näiteks ka Richard Straussi “Salome” (EE 1905 Dresdenis), veidi hilisemast ajast Alban Bergi “Wozzeck” (EE 1925 Berliinis), mille aluseks olid Büchneri
Töötab ümber "Don Carlost". Kavatseb kirjutada ooperit "Lear" Shakespeare'i järgi, aga loobub. 1887 (Verdi on 74-aastane) valmib eelviimane ooper "Othello" (Shakespeare'i järgi), tohutu menu. Libretist Arrigo Boito on ka ise helilooja (ooper "Mefistofeles"). 1893 viimane ooper "Falstaff" (Shakespeare'i ajalookroonika "Henry IV" ja komöödia "Windsori lõbusad naised" järgi, mõlemas esineb elunautlejast rüütel Falstaff). Verdi hilisooperid on õigupoolest muusikadraamad, aga mitte wagnerlikus tähenduses või Wagneri mõjudega. Need on itaallase Verdi arengu tipp- ja lõpp-punkt. "Othellos" peaaegu puuduvad lõpetatud numbrid (v.a. näit. Desdemona laul pajust IV v.), ooper koosneb pideva tegevus- ja muusikaarenguga stseenidest. Vokaalpartiis palju deklamatsioonilisust, sõna eriti tähtis. Orkestripartii arvestab küll alati lauljaga, ent muusikaline põhimaterjal ja selle arendamine on orkestripartiis.
annaabi.ee 
