Prantsuse luuletaja Stéphane Mallarmé ütlus poeesia kohta on lähedane sellele, mida helilooja muusikas taotles: "Nimetada asju nimepidi tähendab hävitada kolmveerand luulest saadavast naudingust, mis seisneb asja järkjärgulises aimamises." Debussy "Pelléas ja Mélisande" See valmis pärast Debussy pikki muusikalis-dramaturgilisi otsinguid. Sõnateatrile omaselt koosneb ka peaaegu kogu Debussy "Pelléas ja Mélisande" dialoogidest. Paljud muusikaajaloolased peavad seda esimeseks nüüdisooperiks. Debussy ooperi "Pelléas ja Mélisande" esietendus 30. aprillil 1902 Théatre National de L'Opéra- Comique'is tekitas vastakaid arvamusi. Debussyle heideti ette ooperi laialivalguvat vormi, meloodilist ja rütmilist monotoonsust, tantsude puudumist, võimsa orkestrikõla vähesust (näiteks tromboonide säästlikku kasutamist), arusaamatuid harmoonilisi järgnevusi. Kriitikud seostasid Debussy ooperit enamasti Wagneri
Prelaadid jätsid taaskord kasutamata võimaluse tõstatada tekstilise arusaadavuse teemat, mis oli jäetud kõrvale aasta eest. Samas dekreedi oluline eritingimus, et selle detailse rakendamise üle otsustatakse kohalikul tasandil, oli sama olulise mõjuga kirikumuusikale kui ükskõik milline teine Trento deklaratsioon. Katsed reformida konventsionaalseid muusikalisi tavasid 25. sessioonil 1563. aastal On irooniline, et kuna muusikaajaloolased lõpetasid oma arutelud Trento muusikaliste reformide kohta 24. sessiooniga, jätsid nad tähelepanuta ainsa juhtumi, mille puhul polüfoonia oli ka tegelikult nii drastilises ohus, nagu muistendid Trento rünnakutest muusikale ja selle viimase hetke ,,päästmisest" pajatavad. See on ainuke kord, kus tõsised muusikalised piirangud suutsid üle elada ettevalmistavad arutelud ja jõuda üldkoguduste aruteludeni. Pole
annaabi.ee 
