GMO põllukultuuride kasvupind on suurenenud 2 miljonilt hektarilt 1996. aastal 59 miljonile hektarile 2002. aastal. Statistikas on valdaval kohal neli riiki kasvupindalalt: USA 66%, Argentiina 23%, Kanada 6% ja Hiina 4% neli kultuuri: sojauba 62%, mais 21%, puuvill 12% ja raps 5% herbitsiide taluvaid kultuure on 75%, putukakindlaid 17% ja mõlema tunnusega 8% Geeniasjatundjate arvates on muundorganismide loomine küllaltki lihtne, vähe tööd ja investeeringuid nõudev. Palju kulukam on selgitada ja tõestada, kas need organismid on püsivad ja ohutud loodusele ning nendest valmistatud tooted loomadele ja inimestele. GMO Euroopas: Euroopa Liidus on GMOde kasutamine, kasvatamine ja muul eesmärgil turustamine lubatud ainult vastava loa olemasolul. Eraldi nõuded on kehtestatud GMO keskkonda viimise ja turustamisloa taotlemisele ning GMOde toiduks ja söödaks kasutamise taotlemisele. EL
sajandi viimase kümnendi lõpus ning vaid osa neist on saanud turustamisküpseks. Märkimisväärne on terminaatorgeeni leiutamine, takistades seemnematerjali edasist kasutamist ja paljundamist. Teise põlvkonna transgeensete kultuuride hulka kuuluvad viirusresistentsed (riis, papaia, pipar), suurendatud külmakindlusega (maasikas, kartul, suhkrupeet) ja farmatseutiliste omadustega GM kultuurid. Muundorganismide hulka kuuluvad ka lehmad ja lambad, kes on võimelised insuliini- või interferoonirikast piima tootma. Tootmisse on neist kõigist jõudnud aga ainult viirusresistentne paiapa ja kartul. Kolmanda põlvkonna GM kultuuride väljatöötamisel lähtutakse eesmärgist luua parandatud vitamiinide- ja mineraalidesisaldusega ja füsioloogiliste omadustega põllukultuure. Kui suurem osa tööst toimub veel teaduslike uurinute tasandil, siis mõned
annaabi.ee 
