Stajanovic ei andnud alla ja käis Batrianile põgenemisplaaniga peale. Otsustati teha seda ajal, millal alligaatorid peavad pulmi ja ei ründa. Nad viisid otsuse täide ja põgenesid jäätme- kanalisatsiooni kaudu. Nende ookeaniinimese otsingud olid täis seiklusi. Pääsenud alligaatorijärvest ja põgenemise avastanud valvurite proźektorivihkude eest, jõudsid Batrian ja Stajanovic kivikõrbeni, kus kohtasid karjuseid. Meremehed võtsid nendelt riided ja muulad. Muuladel ratsutades jõudsid nad õlikülla. Tegemist oli naftaväljadega. Kogu küla oli narkouimas. Esialgseks orienteerumiseks oli neil Stajanovici peopessa torgitud kindluse lähiümbruse kaart, mille ta oli teinud treeningruumi lae all rippudes. Nüüd said nad päriskaardi ja helikopteri. Kopteril lõppes kütus ja nad maandusid sõjalaevale. Neisse suhtuti umbusklikult, kuid nad valetasid, et tulid õliväljalt, kus möllab tüüfus ning nad on teel ravimite ja arsti järele
» «Hobune teie teenrile?» kordas advokaadiemand kahtlevalt. «Kuid, mu sõber, see on ehk liiga suursugune?» «Aga, proua,» vastas Porthos uhkelt, «ma ei ole ju mingi kerjus.» «Ei, ma tahtsin vaid öelda, et üks ilus muul näib vahel päris hobusena, ja mulle tundub, et muretsedes teie Mous-quetonile ilusa muula ...» «Hästi, olgu ilus muul,» nõustus Porthos. «Teil on õigus, ma olen näinud väga kõrgeid hispaania suurnikke, kelle kogu saatjaskond oli muuladel. Kuid sel juhul, te saate sellest loodetavasti aru, proua Coquenard, peab muul olema suletuti ja kuljustega.» «Olge mureta,» ütles advokaadiemand. «Jääb vaid kohver,» jätkas Porthos. «Oh, ärge ka selle üle muretsege,» hüüatas proua Coquenard. «Mu mehel on viis või kuus kohvrit, te valite välja parima. Ühte nendest armastas ta eriti oma reisidel, see on nii suur, et sinna mahub sisse terve ilm.» «Ta on arvatavasti tühi, see teie kohver?» küsis Porthos lihtsameelselt.
annaabi.ee 
