Peigmehel on võimalus riietuda frakki, sakoülikonda, smokingusse, tumedasse või heledasse ülikonda. Oli aeg, kus pruudi soosituim värv oli punane. Alles 18. sajandil riietusid Inglismaa kõrgemast seisusest mõrsjad valgesse ning sealt hakkas see komme levima ka alamklassidesse. Siiski hakkas valge kleidi populaarsus kasvama alles 19. sajandi lõpupoole. Käesoleval aastakümnel on valged, romantilised ja pidulikud pruutkleidid paljude lemmikuks. Tänapäeval on üldiselt kõik vabamaks mutuunud. Pulmariietus pole mingi erand. Pulmakleit ei pea olema kriitvalge, isegi kärtsroosa ja süsimust kleit on küll mitte niiväga Eestis, aga näiteks Ameerika Ühendriikides aeg-ajalt esinev nähtus. Pulmakleidi juurde kuulub traditsiooniliselt ka valge loor. Algselt oli abielunaise peakatet nt tanu, rätik, müts. Kuigi Eestis on pruutpaari levinuim rõivastus tagasihoidlik ja soliidne, on paljudes riikides traditsioonilised rõivad aga väga omapärased ja värvikirevad
Runneli raamatud 70ndatel/80ndatel saavad teatavas mõttes tsensuurisündmusteks. „Punaste õhtute purpuri“ arvustamine keelati. Alati käib Runneli puhul mingi teksiga mängimine, naljad. Naljad on tihti kuidagi ühiskondliku või poliitilise taustaga. Uus periood tuleb 90ndate alguses ja seotud poliitiliste olude muutumisega. 90ndate algusest on näha, et mingiks ajaks kaob ära mingi selgus, kuidas mutuunud oludes peaks tekste sõnastama. Kui sportlik luuletajahoiak on rajatud sellele, et tuleks võidelda eesti rahva nimel, siis see mäng kontrollimehhanismidega langeb sellisel kujul ära ja tekib esteetiline peataolek. Runneli loomingus pole ainult isamaalist luulet, vaid ka õrna armastusluulet ja lasteluulet, aga mingi ebamäärasus 90ndate luules valitseb. Mingil hetkel tundub ka, et Runneli tegevus kandub kuhugi mujale. Sajandivahetusel tuleb Runneli loomingusse armastusluulet,
annaabi.ee 
