Et renessanssmööbli, eriti korpusmööbli juures domineeris arhidektuurne element (sambad, pilastrid, karniisid jne.), võis seda vaadelda sisearhidektuuri osana. 5 Mööblikunst Nii nagu ehitusmeistritele, pakkusid ka mööblimeistritele alates 16 sajndist eeskujusid laialt levinud ornamendi -ehk mustriraamatud. Seni lähtuti traditsioonist, mida uuendati uute, arhidektuurist pärit vormide lisamisega. Renessanssiaegsete tsunftkäsitööliste põhiliseks töömeetodiks oli kombineerimine, mis ei seisnud mitte niivõrd uute mustrite loomises, kuivõrd nende hulgast valimises ja konkreetse eseme jaoks kohandamises. Dekoratiivtehnikaid oli peale nikerduse teisigi. Veneetsias oli eriti hinnatud intarsia: puupinna sisse uuristati vastavalt soovitud ornamendile või kujundile nisid, millesse siis
pilastrid, karniisid jne.), oli paljudel puhkudel tegu tõelise "sisearhitektuuriga". Veel 15.-16. sajandi jooksul käsitleti möbblit (mobilia) kogu muu varaga (immobilia) koos. Õigupoolest oligi mööbel enamasti nii raske ja kapitaalne, et sel mobiilsust eriti olla ei saanud. Nii nagu ehitusmeistritele, pakkusid ka mööblimeistritele alates 16. sajandist eeskujusid laialt levinud trükitud ornamendi- ehk mustriraamatud. Nende publitseerimise suurimad keskused olid tegelikult Saksamaal - Augsburgis ja Nürnbergis, ühed varasemad mööblikavandeid pakkuvad vaselõiked on pärit Peter Flötnerilt 1530. aastaist. Seni lähtuti ilmselt traditsioonist, mida uuendati uute, arhitektuurist pärit vormide lisamisega. Renessansiaegse tsunftikäsitöölise põhiliseks töömeetodiks oligi kombineerimine - inventsioon, mis ei seisnenud mitte niivõrd uute vormide ja mustrite loomises, kuivõrd nende
annaabi.ee 
