Temale meeldis pigem metsas ringi rännata ja jahti pidada. See näitab tema ükskõiksust tuleviku suhtes. Vahur oli juba vanaks jäänud ning pärast tema surma hakkas talus ehitamine pihta. Vahuri poeg Tambet oli töökam ja võttis tallu ka sulaseid. Tambet tegutses teisiti kui ta isa. Vahur oli öelnud, et Tambet hoiaks sakstest eemal, kui seda ta ei teinud. Ta hakkas hoopis sõbrustama sakstega, nende keelt õppima, ning oma poja Jaanuse pani Tallinna Mustmunga kloostrisse õppima. Tambet sai sõbraks Lodijärve mõisa isanda Konrad Raupeniga. Vahur: ,,Sa tead, poeg, mina sain priiuse ja maa oma tugeva käsivarre läbi ja hoidsin neid oma käsivarre tugevusega. Sina oled küll ka sirge poiss, aga sul on pikk kael, kitsad õlad ja lahjad puusad. Noort puud maa seest juurida ja metssiga maha virutada sa ei jaksaks. Sul on aga terane pea, vahest teed sina kavalusega, mis mina kangusega." (Bornhöhe, E. Tasuja. Tallinn 1947: RK ,,Ilukirjandus ja kunst"
kõrvaliste hoonetega, piiras õue palkseintega ja istutas aia väljapoole seinu. Parajal köhal, elumajast vähe eemal, raius ta metsa maha ja hakkas suuresti põldu harima. Sakstest ei hoidnud ta Vahuri käsu vastu ennast mitte eemale, vaid hakkas juba varakult nende keelt õppima, käis sagedasti Tallinnas ning Lodijärve lossis kauplemas ja endale tarvilikku kraami toomas. Oma poja Jaanuse pani ta kohe pärast Vahuri surma Tallinna Mustmunga kloostrisse õppima. Tema nõu oli poega täieks saksaks ja kirjatargaks kasvatada. Vahuri viimse manitsuse unustas ta hoopis. Aga Jaanus pidas seda meeles. Sest üksikud 14 juhtumused, mis lapse südant põhjani on põrutanud, helisevad läbi mehepõlve järele ja hõljuvad üksinduse tundidel rõõmsaid ja kurbi mälestusi äratades veel hallide juuste aegadelgi. Kui Jaanus esimest korda läbi kitsa, pimeda Harjuvärava Tallinna sisse sõitis, vahtis tema,
annaabi.ee 
