Õhtul 1 l käesooja vett (võtan kraanist sooja vee) Eelmise korra juuretis 6 dl rukkijahu Lisan juuretisele vaheldumisi leiget vett ja jahu, segan. Jääb suhteliselt vedel kört. Katan pealt toidukile või rätiga ja jätan ööseks hapnema. Kui võimalus siis soojemasse kohta kui mitte siis tavalisele toatemperatuurile. Hommikul lisan kördile 6 tl soola 2 dl suhkrut 13 dl rukkijahu (paar dl võib asendada linnasejahuga) Soovi korral seemneid ! Panen kõrvale veidi juuretist järgmiseks korraks ! (umbes 4 spl). Vooderdan leivavormid küpsetuspaberiga ja jagan taigna kahte vormi. Vormid täita poole või kolmveerandi ulatuses. Silun pealt märja käega või vette kastetud lusikaga, muidu kargab kogu tainas käe külge. Siis raputan peale linaseemneid või muud head kraami. Jätan kerkima rätiku alla, kuni taigen on võrdselt ilusaks mulliliseks kerkinud (olenevalt ruumi soojusest 2-3 tundi). Mida soojem ruum, seda parem. Kuumutan ahju 250°-ni, siis aset...
Iga teema juures on kas mõni muinasjutt, laul või miski muu, mis sobib kirjeldatud teemaga suurepäraselt. Peatükke on mitmeid ja juttu on kõigist Eesti köögile tähtsatest toitudest ja toorainetest. Ei saagi kohe öelda, milline peatükk on põhjalikum või vähem põhjalikum, sest kõigist toorainetest ja toitudest on väga pikad ja põhjalikud seletused, näited ja detailid. Leib on vanem kui meie! Kas ikka on? Raamatu alguses kohe esimene teema on leib, mustleib ning rukkis. Eraldi on ära märgitud leiva ajalugu läbi mitme põlvkonna. Näiteks katkend: leivategemine sai alguse Vanast- Egiptusest, kus emad panid lastele kooli kaasa nii leiba kui õlut. Sealt jõudis leivaküpsetuskunst ka heeberalaste ja kreeklaste kaudu umbes 170. aastaks eKr roomlasteni, et levida järk-järgult üle kogu Euroopa. Tänapäeva leivad: Rukkileivas moodustab rukkijahu üle 90% leiva koostisest. Rukkisegaleivas on 50-90% jahu kogusest rukkijahu.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
