Ehtne vastandite näide on Claude Frollo, kes oli haritud mees. Ta hoolitses oma väikese venna ja Quasimodo eest. Pühendas terve oma elu usule ning inimest aitamisele. Üldiselt oli ta inteligentne ja haritud mees. Ühel päeval muutus too mees aga totaalselt ja selle põhjuseks oli Esmeralda. Vaadates oma toa aknast noorukit tantsimas, pani teda sellisesse olukorda kus ta polnud varem olnud. Ta oli armunud tollesse mustlasneiusse, kuid sellised tunded oli rangelt keelatud preestlitele. Tänu sellele kaotas ta igasuguse kontrolli oma käitumise üle ning see viis teda nii kaugele, et tegi ühe tapmiskatse, käitus Quasimodoga halvasti ning muutus äärmiselt pealetükkivaks ja kadedaks Esmeralda läheduses. Üks läbivaks teemaks selles romaanis oli armastus ja vihkamine. Need jaotasid ka tegelased vastavalt headeks ja halbadeks. Parim näide sellest on see kuidas Esmeralda
Elu ja löömamehest Lugost saab lõpuks preester ja pühak, kelle hing rändab taevasse. Selle näidendi 2. vaatuses kiidab Cervantes heaks aja ja kohaühtsuse reeglist loobumise. "Kaheksast komöödiast" üks terviklikumaid ja samas rahvuslikumaid on "Pedro de Urdemalas". "Madal" ja "kõrge" Hispaania saavad hetkeks kokku: mustlased oma värvika kõnekeelega, igapäevane rahvaelu ning teiselt poolt kuningapaar - kuningas, kes armub veetlevasse mustlasneiusse Belicasse, ja armukadetsev kuninganna. Belica sarnaneb Cervantese jutustuse "Mustlasneiu" kangelannaga, ning ka lahenduse võti on kummaski teoses ühesugune: mõlemad "mustlasneiud" on mustlaste sekka sattunud juhuslikult, olles õigupoolest kõrgemast soost aadlipreilid. Ent näidendi lõpus võib juba märgata Cervantese geeniusesädet: ta juhib tegevuse teadlikult eemale tavapärasest finaalist, selle üle pigem ironiseerides.
annaabi.ee 
