milline osa on olnud ladina keelel ja teistel keeltel. Aastal 1852 ilmus Wiedemanni mahukas Läänemeremaade taimestikku kirjeldav teatmik, milles on kirjeldatud taimede levikut, kasutatavust ja kasulikkust. Eestimaa Kirjanduse Seltsi liikmena pidas ta 50 loengut, 1847 rääkis ta ladina ja kreeka keele muutumisest romaani ja uuskreeka keelteks. Muundumine on seotud füsioloogia ja psüühikaga. Pikemas mustlasi käsitlevas uurimuses seob ta mustlaskeele päritolu india keeltega. 1840. aastal ilmus trükis töö inimkonna kõne tekkest ja keelte arenemisest. Erinevalt paljudest teistest oma aja keeleteadlastest on ta veendunud, et heebrea keel pole ürgkeeleks, selleks ei saa olla ükski tänapäeval kõneldav keel. Ja et keelte suguluse määramisel peab uurimise all olema sõnade võrdlemise kõrval ka grammatikate vaatlus. (Ariste 1973:29-30) Wiedemanni esimene suurem uurimus oli sürja grammatikast, mis sai tunnustust ning
toidu- ja jooginimetusi, 15 rõivanimetusi ning muid koduse majapidamisega seotud sõnu. Eestlaste ja lätlaste ajalugu ning aineline kultuur on väga sarnased, seepärast erilisi mõjuvaldkondi ei ole ja laiemalt levinud laene on vähe. Suurem osa läti laene on jäänud lõunaeesti ja saarte murdesse, kirjakeelde on jõudnud nt kanep, kauss, kuut, kõuts, lääts, magun, mulk ‘Mulgimaa elanik’, palakas, pastel, sard, sõkal, vanik, viisk. * mustlaskeele laenud eesti keeles – mustlaskeelest on laenatud sõna manguma. Mustlastega on eesti rahval olnud kokkupuuteid juba mitme sajandi jooksul. Mustlaste elukutseks on ennustamine, hobustega parseldamine, kasrjaskäimine ja kerjamine – musteldamine. Viimane elukutse on peaaegu viimase ajani olnud esikohal ja just sellelt alalt ongi tunginud eesti keelde käsitlusele tulevad sõnad: manguma, mangeldama, mang, mangutama.
annaabi.ee 
