Et ilmaliku elu ahvatlustele mitte alla anda, ei tohtinud mungad eriti kloostrist lahkuda hädavajalik oli seal olemas. Tsistertslased lähtus Benedictuse reeglist, kuid nõudis vahepeal lõdvenenud kommete karmistamist, luksusest loobumist ja järjekindlat füüsislist tööd. Kloostid kõrvalistes paikades, et olla ilmaliku elu ahvatlustest eemal ja pühendunda jumalale. Kandsid valged kuube, mis oli puhtusee ja rikkumatuse märk, vastandades neid mustakuuelistele benediktlastele. Kerjusmunga ordud frantsisklased, dominiiklased. Algselt pidid elatuma kerjamisest, tegelesid jutlustamisega. Rändasid palju ringi. Frantsisklased pühendusid jutlustele ja elasid vaesuses. Kandsid jämedat pruunikat või halli kuube, mis oli vöötatud koreda nööriga. Dominiiklaste ordu eesmärkiks pöörata paganaid ja ketsereid jumalasõnaga, mitte relva toel. Paistsid silmad harituse ja sõnaosavate jutlustega. Nende haridussüsteemi
Benediktlane on ka jumala sõdur, keda juhatab kloostri abt. Kloostrit juhtis abt või prior (nunnakloostrit abtiss või prioriss). 11. saj. lõpul tekkis Loode-Prantsusmaal uus ordu – Tsistertslaste ordu (ühe kloostri rajajaks ja juhiks oli Burgundia aadlik Bernard, kes oli tuntud ketseritevastaste ja Teist ristisõda õhutavate jutlustega). Tsistertslased kandsid valget rüüd, mis pidi olema puhtuse ja rikkumatuse märk ning mis pidi neid vastandama mustakuuelistele benediktlastele, kelle elukorraldust pidasid nad allakäinuks. 12.-13. saj. tõi linnade areng kaasa linnaelanike kasvu, nende hinge eest hoolitsemise võtsid üle mitmesugused rändjutlustajad. Lisaks hoogustusid ketserlikud liikumised, mis tekitasid vajaduse tõhustada katoliiklike arusaamade levitamist. Kõige selle tagajärjel tekkis XIII saj. alguses uus mungaordude põlvkond, loodi kerjusmungaordud, mis allusid otse paavstile ja mis pidid elatuma kerjamisest.
annaabi.ee 
