Maailmas valitseb saatus ning inimene saab õnnelik olla vaid siis, kui ta allub saatusele. Sest saatus juhib seda, kes allub ja tirib vägisi seda, kes ei allu (Seneca). Õnnelik on see, kes on võimeline õigesti arutlema, õnnelik on see, kes on rahul olemasolevaga, milline see ka poleks ja ei nurise oma saatuse üle, õnnelik on see, keda mõistus õpetab leppima iga olukorraga, mis ka ette ei tuleks. (Seneca) Noorstoikluse 2. Periood Musonius Rufus ja Epiktetos Eelmise pisut nooremaks kaasaegseks oli Roomas populaarne Musonius Rufus, kelle filosoofia oli veelgi eetilisema kallakuga: tema arvates ongi kogu filosoofia otstarve inimese juhtimine kõlbelisele, st vooruslikule elule, mis samastub õnnelikkusega. Üks tema andunumaid kuulajaid oli Hierapolisest pärit kreeka ori Epiktetos (u 50- 120), kellest kujuneb stoikluse noorema perioodi keskmise põlvkonna suurimaid esindajaid
(u. 333-262 eKr.). Koolkond sai nimetuse koha järgi Ateenas, kus õpetamine toimus. Selleks oli maalingutega kaunistatud portikus, st sammaskäik, mis kandis nime stoa poikile. Zenon alustas seal oma õpetuse jagamist umbkaudu 300. aasta paiku. Kool eksisteeris Ateenas kuni umbkaudu 260. aastani pKr. Seda pikka perioodi on kombeks liigendada “vanaks” stoaks (Zenon, Kleanthes, Chrysippos), “keskmiseks” stoaks (Panaitios ja Poseidonios) ning “uueks” stoaks (Epiktetos, Musonius Rufus, Marcus Aurelius). Stoikute loogika. Tõene teadmine pärines stoa loogika kohaselt tajust. “Igasugune mõtlemine lähtub meelelisest tajust või igal juhul ei teostu ilma tajuta … Ja üldiselt ei ole ühest mõistest leida midagi sellist, mille tundmist ei omataks meelelisest antusest.” (SVF II 88) Hing on sünni momendil sarnane tabula rasa`le, puhtale tahvlile, mis alles meelte vahendusel täidetakse tunnetusliku sisuga. Taju üldjuhul ei eksi,
annaabi.ee 
