järgi. Naised loobusid ülilaiast rokokooseelikust. Eelistama hakati valgest musliinist avarat lihtsat kleiti. Selle all kanti vastu keha liibuvat trikood. Seda moodi nimetati "alasti moeks", sest kleit tundus olevat paljal ihul. Tualeti juurde kuulus õhuke sall. Selline kerge riietus aga ei vastanud Prantsusmaa klimaatilistele tingimustele. Levisid külmetushaigused, eriti kopsupõletik, mida tunti "musliintõve" nime all. Napoleni valitsemisajal muutus rõivastus jälle luksuslikumaks. Musliini asemel kanti siidi ja sametit. Prantsusmaalt, mis oli moe alal juhtiv maa, levis ampiirmood teistesse maadesse. Skulptuur Klassitsistlik skulptuur oli samuti antiigist sõltuv nagu arhitektuurgi. Vanakreeka plastikat jäljendati nii vormikäsitluses kui ka motiivide valikul. Materjalidest oli eelistatuim marmor. Väga armastatud olid antiikmütoloogiast võetud süeed. Kreeka kujusid meenutasid ka igasugused allegoorilised figuurid, mis pidid kujutama Võitu, Armastust, Õiglust jne.
Imperaatori õukonnarätsep Leroyn pakkus oma tellijatele individuaalseid kostüüme, kübaraid ja parfüüme. Tema eeskujul asutati hiljem prantsuse moesalongid. Moemudeleid toodi Pariisi ka Viinist, endiselt õukonnarätsepalt. Inglismaal oli tekstiilide tootmine ja eksport plahvatuslikult arenenud, Prantsusmaa siiditoodang aga direktooriumiaegses kaoses langenud. Napoleon tõkestas inglise tekstiilide maaletoomise ja ka teistest maadest kalliste kaupade näit. india musliini sissetoomise. Prantsusmaal hakati tootma zakaarkangaid, edenesid manufaktuurid, Lyoni siiditööstus omandas ülemaailmse kuulsuse. Aastail 1800-1811 suurenes tööstuslik tekstiilitoodang kolmekordseks. Lihtne rõivastus kadus moepildist, kasutati võimalikult rohkesti luksuslikke kangaid. Ühe aastaga sai prantsuse õukonnast uuesti naistemoe looja. Õukonnarõivastus pidi keisri korralduse kohaselt olema väga luksuslik, õuedaamidel keelati kanda ühte kleiti kaks korda
annaabi.ee 
