ammendav ülevaade orkestriliikumise tõelisest alatusest, sest tegelikult oli üleskutse kirjutamise ajal orkestrites ligikaudu 1600-1700 harrastajast muusikut. Muusikud olid põhiliselt nooremad taluperemehed ja rentnikud, koolmeistrid, käsitöölised ja vabrikute läheduses ka töölised. Andmed puuduvad külakehvikute ja sulaste osavõtu kohta, seda takistas juba nende liikuv eluviis ja sotsiaalne saatus. XIX sajandi teisel poolel toimus musitseerimisvormide jagunemine erinevate sotsiaalsete kihtide vahel. Pillimäng orkestris sai enamasti varakamate ja tähtsamate harrastusalaks, vaesemate ja vähemtähtsate meelispilliks kujunes viiuli ja kandle kõrval populaarsust koguv lõõtspill ning nende ja ka teiste instrumentide koosmäng levis juba mitmesuguste ansamblite näöl orkestrimängi eeskujul. Orkestrites tegutsesid enamasti noored mehed, paljud nendest alustasid pillimängu kihelkonnakoolis
kapellidesse ühendati kõik olemasolevad muusikariistad ja esialgu võib näida, et mingisugust süsteemi polnudki” (Tõnurist 1996: 72). Tegelikult ei olnud asi nii lihtne. Külakapelli üles- anne oli eelkõige tantsumuusika tegemine pulmades, küla pidudel, talgutel. Seega teenindas külakapell suhteliselt kitsast ringkonda: oma küla, harvem mitut küla või valda. Nagu Tõnu- rist samas rõhutab, oli eelmise sajandi algul juba märgata selget musitseerimisvormide jagu- nemist maaelanikkonna eri sotsiaalsete kihtide vahel: küla tantsupeol musitseeriti hoopis teistmoodi kui alevi tantsupeol. Sellest tingituna toimus ka teatav külakapellide jagunemine – osa jälgis ja säilitas senise, rohkem kohalikke traditsioone arvestava stiili, teiste puhul toimus sageli omapärane kahestumine: külapeol mängiti endist viisi rahvalikku repertuaari, alevis aga uuemat, välismaist päritolu tantsumuusikat nootidest (Tõnurist 1996: 71–72). Samas oldi
annaabi.ee 
