"Viiuldaja katusel" Golde (1989) Lavastajaks oli Georg Malvius. Helgi kaasnäitlejaks oli Jüri Krjukov, kellega Helgi armastas koos mängida. "Pipi Pikksukk" Pipi Pikksukk (1969) Et oma rolli sisse elada, jälgis Helgi lapsi lasteaias. Pipit mängis Helgi üle 70 korra. "Õnne 13" Alma Saarepera (1993-...) Alma roll on noorema põlvkonna inimeste jaoks ilmselt kõige tuntum roll. (2) 3. TUTTAVAD HELGI SALLOST Paul Mägi: "Kui Eestis üldse on mõnda säravat ja musikaalset lavatähte, siis on see Helgi Sallo. Ta ütleb alati välja, mida mõtleb ja nagu kõik suured kunstnikud ei raiska ta oma energiat vales kohas, vaid hoiab lava jaoks," oskab Mägi Helgist vaid head meelt tunda. Ta kinnitab, et kui Helgi Sallo sooviks olla rohkem laval, antaks talle see võimalus. "Talle on kõik teed lahti," lubab Mägi.(4) Paul Himma: "Helgi on muidugi legend. Kui ta lavale tuleb, on lava sära täis. Nii sädelevat isiksust ja nii musikaalset inimest on raske leida
poega ja neli tütart, teisest viis tütart ja eelviimase lapsena poeg, kes ristiti Johanneseks tulevane kirjanik Juhan Smuul. Kirjaniku ema Ruudu Tuulik põlvneb muhu perekonnast, mis perekonnanimede andmisel sai nimeks Peegel. Sellegi arengujoonel reastuvad aina lasterohked pered. Ruudu emal Kadril oli üheksa õde-venda. Kirjaniku emapoolset vanaema mäletatakse kui andekat käsitöömeistrit, muinasjuttude ja rahvalaulude teadjat ning esitajat, aga ka kui silmapaistvalt musikaalset inimest. Kadri Tuuliku järglaste hulgas on üllatavalt palju kirjanduslikke andeid. Kaksikvennad Jüri ja Ülo Tuulik on tema pojapojad, teist liini mööda on sedasama lastekirjanik ja kriitik Arnold Tulik. Ruudu Tuuliku vendadest on aga teada, et nende seas oli laulumeistreid, kelle loomingul oli menu ja levikut. Kirjaniku isa Jüri hoidis Toomal peremeheohje kokku üle viiekümne aasta. Kolmanda poja sündimise ajal lähenes ta kuuekümnele. Kolmekümnendatel aastatel hakkas Jüri
Esiletõtmist vä arib oskuslik tegelaste keeleline individualiseerimine nende kõe kaudu. Mõelgi juhul on kirjanikul korda länud vastava sõavara valikuga tunduvalt süendada kujutatava ajajägu ja keskkonna koloriiti. Eriti hinnatav on Bornhöe keele rahvapäane ilmekus nii sõavaras kui fraseoloogias. Kõge selle tõtu suudab kirjanik nappide vahenditega veenvalt ja meeleolukalt kujutada südmusi ja olukordi, luua vävikülaseid ja tabavaid pilte. Tema sõastuses on musikaalset rümitunnet ja hoogu, eriti dramaatiliselt pingelistes lõkudes. Subjektiivne kaasa-elamine kõgele toimuvale aitab tal leida õgeid ja mõuvaid väjendusvahendeid. Asjalik jutustus annab tõsukohtadel aset kirglikule, romantiliselt tunglevale sõastusele, mis tõseb jõlise paatoseni, alati lugejat haarates oma elamusliku mõuga (näteks üestõsu alguse kirjeldus «Tasujas»). Need Bornhöe kunstilised saavutused täistasid sammu edasi eesti proosakirjanduse arengus.
annaabi.ee 
