antiikajaloost või mütoloogiast pärit tegelasi. Selle maalitüübi loojaks on Nicolas Poussin. Prantsuse park - korrapärane barokne pargistiil, mis lähtus vanade idamaade ja antiigi aia- ja pargikunstist. Kujunes 17. saj II poolel Prantsusmaal, tippnäiteks Versailles' park. Pargi rajamisel lähtuti lossi fassaadist, millele suunati geomeetrilise korrapäraga komponeeritud puiesteede peatelg. Põhimotiivideks on sümmeetriliselt paigutatud astmelised muruterrassid, tiigid, geomeetrilisteks kujunditeks pügatud puud-põõsad, skulptuurigrupid ja purskkaevud. Inglise park - tekkis 17. saj Inglismaal, Euroopas sai populaarseks 18. saj-l vastandina rangelt korrapärasele prantsuse pargistiilile. Uue stiili levikut toetas valgustusajastule iseloomulik loodusläheduse taotlus. Vabavormilise metsapargi teket mõjutas ka Hiina ja Jaapani aiakunsti eeskuju. Omamoodi paradoksaalseks sihiks sai inimkätest puutumatuna
Ruumi illusoorse avardumise eesmärgil kasutatakse sisekujunduses tihti peegleid. Tüüpiline on ruumide paigutus anfilaadina, kus üksteise järel asuvate ruumide ühtlane vaheuste paigutus lõi piduliku perspektiivi. Paleeansamblid moodustasid ühtse terviku aiakunstiga. Barokkkolossi juurde kuulus tingimata regulaarne e. prantsuse park, kus ulatuslik puiesteede süsteem allutati rangelt kompositsioonilisele peateljele, lossile. Pargi põhielementideks said astmelisedlt paigutatud muruterrassid, geomeetrilisteks kujunditeks pügatud puud - põõsad 73 ningbarokkmustrilised lillepeenrad. Muruväljakuid ja puiestikke ilmestasid purskkaevud ja skulptuurigrupid. Barokiajastu oli tulemuslik ka linnaehituses, kuigi tänavate ja väljakute kujundamises rõhutati enamasti puhtvisuaalset mõju ja oluliseks sai võimalus tabada ühe pilguga palju nähtavaid vorme
annaabi.ee 
