Järsakranna iseloom suuresti aga määratakse ära geoloogilise ehitusega, teisisõnu kivimite vastupidavusega. Tugevamate kivimite avanemisel kujuneb murrutusjärsak enam-vähem püstloodse seinana - pangana. Vastavat rannalõiku võiks nimetada ka pankrannaks. Kuid mitte alati ei kujune kõvadesse kivimitesse olulisi järsakuid väiksema kallakuse puhul võib kujuneda ka nõlvaline murrutusrand. Seega esialgsel v. vanal reljeefil on suur osa ka ranna morfoloogia kujundamisel. Kui murrutusele alluvad kobedad setted (liivad, kruusad, moreen), siis nendesse kujunenud murrutusjärsakut nimetatakse astanguks vastavat rannalõiku aga astangrannaks. * Neutraalsed -kus avanevad rõhtsalt lasuvad kivimid. Nende mõju rannikute morfoloogia kujunemisele on N suhteliselt väike. Tavaliselt on tegu suhteliselt sirge rannajoonega ning rannikuala ilme on ühetaoline väga pikkadel lõikudel. Nimetus neutraalne on tinglik, sest selge, et mingit môju
paekallas välisehituselt muutuv ja mitmekesine. Tiskre küla kohal on 2 astangut: alumine suhtelise kõrgusega 8-10 m ja ülemine - ligi 20 m. Alumine koosneb alamkambriumi Tiskre kihistu heledatest aleuriitidest, mille paksus lähedal asuvas läbilõikes ulatub 16 m-ni. Ülemise astangu moodustavad ordoviitsiumi karbonaatsed ja mandritekkelised setted. Ülemise astangu ette jääv terrass pärineb Litoriinamere ajast, mil ülemine astang allus intensiivsele murrutusele. Pärast astangute ühinemist jätkub paekallas ühtse 30-32 m kõrguse järsakuna, mille servalt ja etteulatuvatelt nukkidelt (nn. kantslitelt) avaneb suurepäraseid vaateid merele ja Tallinnale. Samal lõigul murrutatakse paekalda jalamit ka praegu. Paekalda serv on kivimeid läbivate tektooniliste lõhede tõttu sakiline, sest paekalda varisemine alla toimub ristuvate lõhepindade vahelt. Paekallas on Tiskre ja Rannamõisa vahel liigestamata. Ainult 1754. a
annaabi.ee 
