Eespere uuemas loomingus on tugevnenud kõlalis-tämbriline mõtlemine ("In dies" klarnetile ja käsikellade ansamblile, 1999). Uudseks jooneks on kõlaplastikas väljendatud muusikaline huumor ("Skulptuuri hommik" viiulile, vibrafonile ja kitarrile, 2001). Eespere koorilooming ja instrumentaalteosed on kõlanud paljudes Skandinaavia ja Euroopa maades ning USA-s. Stiil Eespere muusika on enamasti rahulik, järskude murranguteta, toimuvat otsekui eemalt vaatlev. Muusikaline materjal on sageli napp ja teostes on palju korduste tehnikat. Heakõlalises, sageli minoorses muusikas on tihti tugev annus melanhooliat. Eespere ulatuslikust loomingust on laiemalt tähelepanu köitnud vokaalsümfoonilised suurvormid, siira tundetooniga lastemuusika ja peenekoeline kammermuusikastiil. Alates 70. aastate lõpust said tema helikeele püsijoonteks tonaalne laadikäsitlus, ostinato-tehnika ja
Need on kaunid ja peened, klaverist ja selle kõlavärvidest rõõmu tundvad mängulised palad, kus on taas suur roll kordustel. Orkestrimuusikas on Eesperele tähtsaimaks zanriks olnud kontsert. Lisaks nimetatud teosele on Eespere kirjutanud klaverikontserdi (1978), kaks viiulikontserti (1983, 1988), flöödikontserdi (1995), "Concerto flato" flöödile ja kammerorkestrile (2003) ning vioolakontserdi (1997). Eespere muusika on enamasti rahulik, järskude murranguteta, toimuvat otsekui eemalt vaatlev. Muusikaline materjal on sageli napp ja teostes on palju korduste tehnikat. Heakõlalises, sageli minoorses muusikas on tihti tugev annus melanhooliat. 1970. aastate lõpul alustas Eespere lastemuusika loomist. Eespere on kirjutanud ka palju koorimuusikat. Sedagi iseloomustab heakõlalisus - napp materjal, selge tonaalsus, lastelaululik siirus ja lihtsus. Väga olulisteks teemadeks on talle kodu ja kodumaa. Ta on öelnud: "Side kodu, vanematega on mul
annaabi.ee 
