inimrühmade valitsemisena. Riikluse praktikas muudetakse saavutatud poliitiline võim seaduslikuks juriidiliseks pädevuseks - seega muutub poliitiline võimuvõitlus paratamatult võitluseks selle eest, mida riigi õigussüsteem ning õiguskord, seejuures eriti konstitutsioon ehk põhiseadus sisaldama peaksid. Tänapäeval stabiilse riikluse oludes ei eksisteerigi enam "puhast", õiguslikust reguleerimisest vaba poliitikat. Üksnes karismaatilistel printsiipidel toimivatel murranguperioodidel võib õiguslik alge lühiajaliselt taanduda. Kuid mitte ainult poliitika ja võimu teostamine, vaid ka õiguslik reguleerimine (st protsess, menetlus) ise on juba vastavate õigusnormidega reguleeritud ja tugineb aja jooksul kristalliseerunud printsiipidele. See kehtib täiel määral ka konstitutsioonilise ehk põhiseadusliku reguleerimise kohta. Konstitutsioonid on ise sõltuvuses üldhumanistlikest printsiipidest, mida nad rahvusvaheliselt üldtunnustatud alustel sisaldama peavad
- kohaliku referendumiga (nt piiride ja staatuse muutmine), - kohaliku algatusega (omavalitsusorganite õigusaktide projektide algatamine), - kohaliku rahvaaruteluga (olulisimad kohalikud küsimused), - omavalitsusüksuse esinduskogu ja/või kohaliku täitevstruktuuri juhi valimisega. Rahvas kõrgeima riigivõimu organina tegutseb vahetult tavaliselt üksnes loetletud juhtudel, kuid ka ajalooliselt otsustavatel murranguperioodidel (nt ülestõus autoritaarse poliitilise re?iimi vastu). Riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse piiratud autonoomset võimu teostab ta "igapäevaselt" oma poliitiliste volinike kogude - vastavalt parlamendi või omavalitsusüksuse volikogu kaudu. § 2. SEADUSANDLIK RIIGIVÕIM Seadusandlikud riigivõimu organid ehk esindusorganid on reeglina parlamendid (rahvuslikke nimetusi: Riksdag ehk Riigipäev - Rootsi, Riigikogu - Eesti, Parliament ehk Parlament - Suurbritannia jt, Seim -
annaabi.ee 
