Mandrid on üldjoontes kõik üksteisele sarnase ehitusega. Alumiseks struktuurseks korruseks on aluskord ehk vundament, mis koosneb eelkambriumi vanusega kristalseist kivimeist, mis ka kõigil mandreil teatud kohtades, mida nimetatakse kilpideks, paljanduvad. Suur osa aluskorrast on kaetud võrdlemisi vähedeformeerunud settekivimite kihtidega. Selliseid alasid nimetatakse platvormideks. Kõigil mandreil on olemas ka mäestikud ehk piklikud deformeeritud, moondunud ning murranguist läbitud struktuurid, mis markeerivad kunagisi või ka praegusi laamade põrkepiire. Lähtudes geoloogilisest kontseptsioonist on paljud saared (Suurbritannia, Tasmaania, Gröönimaa, Jaava, Jaapan jne) geoloogiliselt osad külgnevast mandrist. Mõned saared moodustavad aga omaette mikrokontinente (Madagaskar, Uus- Meremaa). Mandrid erinevad oluliselt nii ehituselt, vanuselt kui ka koostiselt ookeanilisest maakoorest. Erinevalt suhteliselt noortest ookeanilist maakoort moodustavaist
6 ning 2.5 miljardit aastat tagasi eksisteerunute kohta. Hiidmandrid on nt Gondwana(Mesosoikumis umbes 200 Ma), Rodinia, Pangaea ja Lauraasia(Mesosoikumi lõpul). 6.Murrangu struktuursed elemendid. Murrangpind, lasuv ja lamav plokk. Murrangud tekivad maakoores esinevate tektoonilistest liikumistest tulenevate pingete lahenemise teel. Murrangu tekke ja edasise arenguga kaasnevad maavärinad. Murrangud esinevad tihti suuremate gruppidena, moodustades murranguvööndeid. Valdav osa murranguist esineb vaid maakoore ülaosas (10...15 km) nn haprate deformatsioonide vööndis. Sellest allpool on kivimid suure rõhu ja temperatuuri tõttu plastilisemad. Seetõttu nimetatakse seda vööndit plastiliste deformatsioonide vööndiks. Piirpind kahe murrangu ploki ehk tiiva vahel on murrangupind. Kui murrangupind on mittevertikaalne, nimetatakse alumist plokki murrangu lamavaks ning ülemist murrangu lasuvaks tiivaks. Murrangu orientatsioon määratakse tema lasumuselementide abil
annaabi.ee 
