ning üldised maksud aina kasvasid. Lisaks piirati ka talupoegade liikumisvabadust, mis viis lõpuks kogu pere sunnismaiseks muutumiseni. Eesti ühiskond, mis alates 13. sajandist puutus üha enam kokku keskaegse kultuuriga, tegi seda eeskätt kiriku ja tema organisatsiooni ning linnade kaubanduse ja käsitöö kaudu. Keskaja jooksul sai tuttavaks ja omadeks suur hulk uuendusi, mis assimileeriti eesti kultuuri. Seega oli keskaeg tõeliseks murranguajaks Eesti kultuuriloos! Rahvakultuuri muutumisele oli suur mõju kirikul, seda nii ristiusu kui ka hariduse vahendajana. Vaimulikud olid kirjutamis- ja lugemisoskusega, mida valitseva aadli kohta paraku alati ütelda ei saanud. Teine uute nähtuste tähtis vahendaja rahvakultuuri seisukohalt oli linn oma käsitööga. Linnad kujutasid endast (kõrg)kultuuri koldeid, mida seal elavad üksikud talupojad justkui ,,toitsid".
väljak, mida külgedelt raamivad ait ja talltõllakuur, samast harmooniast on kantud ka puiesteed ja park. Tulemuseks on haruldane arhitektuuriansambel. Samavõrd, kui võime hinnata Ohtut unikaalse, ainukordsena, on ta ühtlasi oma ajastu ehituskunsti tüüpiline näide. Mitmel pool üle vabariigi leidub rida mõisaid, milliseid Ohtuga seob lähedane üldlahendus ja detailikõne. Teatavasti olid 18. sajandi 60.70. aastad siinse mõisaarhitektuuri arengus üldse murranguajaks ajaks, mil seniste üsna tagasihoidlike härrashäärberite asemel hakkas laialdlaselt kerkima tõelisi losse. Kaasaegsete hinnangul olevat tollaseid mõisaomanikke haaranud justnagu mingi moehaigus kõikjal algas pingeline ehitustegevus. Tulemusena võimegi perioodi lugeda mõisaehituses üheks viljakamaks ja ka kunstiliselt küllaltki tulemusrikkaks. Tollase mõisaarhitektuuri arengut määrasid veel baroklikud traditsioonid, põhimõtteliselt samad hoonetüübid, mis olid
annaabi.ee 
