järven ,järves` Tartu murde idarühm (Kam, Võn) on läänerühmaga võrreldes konservatiivsem, põhjaeestilise kirjakeele mõjudele alistumist on vähem. Sõnaalguline afrikaat ehk sulghääliku ja sama häälduskohaga ahtushääliku ühendi püsimine näikse kogu alal säilinud olevat. Idarühma eelpost Kambja sarnaneb nii majandusliku kui kultuurilise arengu poolest Nõoga, mõneti võib sarnaseks pidada ka keeletarvitust. Üleminek Nõo murrakult Kambja murrakule toimub märgatamatult. Kambja lääne- ja põhjaossa ulatuvad tartu murde läänerühmadele omased kvaliteedi- ja kvantiteedimuutused, laialdase levikuga paistab silma algupäraste diftongide järelkomponentide alanemine nõrgas astmes. Põhiolemuselt üsna konservatiivne näikse olevat tartu murde lõunarühm (Rõn, Ote, San). Sõnaalguline afrikaat on säilinud, tuleb ette koguni ületaotlust (Ote tsuits `suits,` Rõn tsille `sile`)
Willmann lähtub Stenderist, kes omakorda toetus saksa autoreile. Willmanni raamatus on valmid-jutud, mida eestikeelses eessõnas on soovitatud talurahvale lõbuks ning õpetuseks. Ilukirjandusliku osa järel on mõistatused. Ei järgi täielikult vana kirjaviisi reegleid. Vead eituses, objekti käändes. Pole järjekinde ühildumises, astmevahelduses. Mõjutusi saanud Karja murrakult. Friedrich Gustav Arvelius jätkas Hupeli ja piibli keelekasutust. "Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat", mille aluseks on Rochowi koolilugemik "Kinderfreund", kuhu on lisatud algupäraseid lugusi. Arvelius manitseb talupoegi kuulekad ja jumalakartlikud olema, seab eeskujuks aruka eluviisi. Raamatus on lugusid maailmaruumist, õpetusi maaharimisest, karjakasvatusest, õppimise kasust jm. Domineerib didaktiline hoiak ja manitsev laad. "Ramma Josepi
annaabi.ee 
