Vardad jäid kinni kuna nad olid sisestatud alles 1/3 teest (SCRAM tõttu) ning seega oli reaktsiooni võimatu peatada. Sellel hetkel ei olnud enam absoluutselt midagi võimalik teha. 1:23:47 oli hüpanud reaktori jõudlus 30 GW, ligi 10 korda normaalsest, mis tähendas seda, et kütusevardad hakkasid sulama ning auru rõhk tõusis kiiresti ja toimus suur auru plahvatus. Tekkinud aur liikus vertikaalselt varraste kanalite vahel reaktoris, vahetades välja ning hävitades reaktori kaane, murendades jahutustorusid, ning seejärel reaktori kaane täiesti maha lüües. Pärast seda, kui pool katust ära lennanud oli, suurenes hapniku sissepääs, kombineeritud suure temperatuuri juures oleneva reaktorikütuse ning grafiidiga, algas grafiit-tulekahju. See tuli aitas kaasa radioaktiivse materjali edasikandmist ning seetõttu lähedal olevate piirkondade saastumist. Radioaktiivsust ei hoitud mitte üheski erilises hoiukambris, ning
tudengite meeleavalduse. Printsi tegelaskujus (Raivo Adlas) ja tema tõeotsingutes nähti rahvusliku Hamleti allusioone, nii näidendi kui ka lavastuse tipphetkeks oli Printsi kohtumine elupaljusust sümboliseeriva, ratastoolis ringisõitva Perenaisega (Herta Elviste). Kitzbergi ühe marginaalsema näidendi mugandusel põhinenud „Laseb käele suud anda” osutas kibekalt konformismile kui rahvuslikule probleemile, deheroiseerides ja murendades eestlaste minapilti; üllatava ja uudsena mõjus autentse rahvaluule sulandamine novaatorlikku teatrikeelde. Lavastaja Toominga väljendusvahendite füüsilisus ja kohatine brutaalsuski tekitasid aga vaatajates diametraalselt erinevaid reaktsioone. Veel üheks teatriuuenduse oluliseks lavastuseks oli esmajoones stuudiolaadset rühmateatrit kultiveerinud Evald Hermaküla tõlgendus Leonid Andrejevi näidendist „Sina, kes sa saad kõrvakiile” (1971) – teos, mis oli varasemas eesti
annaabi.ee 
