1) Prekliiniline ehk prodromaal- ehk haiguseelne staadium. Esineb see enamikel juhtudel ja enamasti selgub tagantjärele tehtavatest analüüsidest. Sellel perioodil võivad esineda peavalud, keskendumisvõime alanemine, unehäireid, meelolu põhjendamatud kõikumised, kõrgenenud erutuvus ja kergesti väsimust. Võib kaduda huvi töö, sotsiaalse tegevuse, oma välimuse ja hügieeni vastu, tekkida seletamatu ärevus koos kerge depressiooni ja murelikkusega. 2) Aktiivsuse ehk haiguse staadium. Selles staadiumis tekivad järk- järgult või ootamatult erinevad psühhootilisus sümptomid nagu hallutsinatsioonid, luulud jt. Seda märkavad sõbrad ja pereliikmed, ning tihti pöördutakse arsti poole just selles staadiumis. 3) Hilis- ehk residuaalne staadium Muutused emotsionaalsuses võivad olla rohkem väljendunud ning eluga toimetulek palju raskem. Psühhootilisuse sümptomeid esineb selles staadiumis vähe, harva ja need ei häiri
murelikuks, edasi tulevad Pirita ja Põhja-Tallinna elanikud 29%-ga. Kõige vähem murelikud on Mustamäe (21%) ja Nõmme elanikud (21%). Võrreldes 2000. aasta uuringuga on kõikide piirkondade puhul murelikkus tõusnud, enamasti küll paari protsendi ulatuses, kuid tendents on ikkagi nähtav (Uljas, 2000). Ainuke üsna suur erinevus on tekkinud Pirita linnaosas, mis kuus aastat tagasi oli Nõmme kõrval kõige madalama murelikkusega piirkond (16%), kuid nüüd on tõusnud peaaegu samale tasemele kesklinnaga. Tulemus on arusaadav, arvestades kuivõrd on arenenud Pirita elurajoonina. Tallinna lähiümbruse valdades tunneb end väga murelikuna 18% vastajatest. Mõnevõrra üllatuslik tulemus ilmneb, kui vaadata kahte eelnevat küsimust omavahelises seoses. Kuigi üldine murelikkus on vähenenud, on suurenenud murelikkus konkreetses elupiirkonnas.
annaabi.ee 
