Kunstnike suhtumine oli kunstnikel väga erinev. Oli neid, kes soovisid oma töödega edasi töötada ja olid ka toetajad (Adamson-Erikson ja). Jaroslavl kogunemiskoht kunstnikele ja teistele kultuuri esindajatele. 1943. asutati Eesti kunstnike liit. Eestisse jäänud pidid saksa okupatsiooni ajal saksa ideoloogiaga tegelema. Kunstielu oli siin elav ja mitmekesine. Tavainimesed ostsid tollal palju kunstteoseid (mõistlik raha paigutamise viis). Teatav muudatus oli mõnetise sünguse ja murelikkuse sugenemine kunsti, mis ilmnes inimeste nägudel või süngetes värvides (Endel Kõks ,,Rõdul", Eduard Viiralt ,,Monika"). 1944.-dal aastal oli riigi surve kunstile veel mõõdukas. 40-date II poolel hakkas surve üha kasvama ja kestis kuni 50-dateni (Stalini surmani). Kõik kunstnikud pidid järgima sotsialistliku reziimi kunsti. Kõik, mis selle alla ei läinud tembeldati kosmopolistikeks ja öeldi, et need ei kajasta elu piisavalt realistlike töödega ning kaheldi, kas tegu on ikka truude
„Ma olen vihane, et sa pole oma kodutööd lõpetanud!“ või „Ma olen vihane, sest sa hiline- sid!“. Sellised õpilaste käitumisviisid võivad olla ära teeninud õpetaja pahameele, või isegi pahase murelikkuse, aga kas need väärivad viha? Kui me vihastame loomupäraselt kergelt „Ma läksin endast välja!“ ja äkiliselt selliste pisiprobleemide peale, siis kui meil on tõepoolest vaja oma viha edastada,
annaabi.ee 
