Mari Must ja Eevi Ross). Seltsi viimaseks suurprojektiks on kõrgkooliõpikukski mõeldud monograafia ,,Eesti murded ja kohanimed" (2002; autorid Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg, toim. Tiit Hennoste). Tallinna Pedagoogikaülikoolis on läinud kümnendil murretega tegeldud tagasihoidlikult. Seal pole praegu tööl oma murdeuurijaid ega -õppejõude, viimastel aastatel on murdeid õpetanud EKI vanemteadur Jüri Viikberg. TPÜ juures on EKI murdeuurijad kaitsnud ka magistritöid (nt Juhkam 1998, Norvik 1998). TPÜ ja EKI lähedasi kontakte näitab seegi, et TPÜ lõpetajaid on läinud murdeuurijatena tööle EKIsse. EKI teadur Mari Kendla on praegu murrete alal TPÜ doktorant. Setu verbimorfoloogiat on uurinud TPÜ õppejõud Helle Sõrmus (1998). Kaja Toikka magistritöö (2000) käsitleb kirderannikumurde idaosa murde- ja keelekontakte. Kirjandusmuuseumis on eesti murrete sõnavara dialektomeetrilise uurimisega
Oluline oli ka vähene haridus, lugemus ja sotsiaalsed kontaktid. Eestis on 4/5 informantidest naised. Ülejäänd vanemad inimesed, väheste kontaktidega, ainult maal elanud. Kuidas vältida teiste allkeelte mõjusid? Küsitletakse mitu korda samu informante, informant ja küsitleja muutuvad sõpradeks, kogujateks tihti kohalikud elanikud, küsimine soovitavalt samas murdes, et vältida informandi üleminekut kirjakeelele. Küsimuse ja informandivaliku kriitika. - murdeuurijad kirjeldavad vaid väikest osa kogu murdest, vanemate naiste keel, kus puudub murde sotsiaalne varieerumine, tavaliselt on avalik keel ja puudub tegelik argikeel, räägitakse monoloogis, dialoogi pole. Diakriitikud nendega osutatakse häälikute pikkust ja kõrgust, helilisust ja helitust, häälikute moodustuskohti. Keskne: tähtede kohale pannakse märgid, mis osutavad häälikute pikkust. Keelekaardid ja-atlased D väljundiks on murdeatlased, mis näitavad eri vormide varieerumist
annaabi.ee 
