kohanimede ja süntaksi uurimisel ning keelekorralduses. Juba algusest peale arvati Emakeele Seltsi põhiõlesandeks äratada huvi eesti keele tundmise, arendamise ja uurimise vastu. Peamise suunandadena nähti murdeainese kogumist ja uurimist, keeleajalooliste nähtuste selgitamist ning kaasaegse kirjakeele õigekeelsust. Sisuline töö on Emakeele Seltsis jagatud erinevate toimkondade vahel. 1920.1930. aastail oli kõige tegusam murdetoimkond, kus Andres Saareste juhtimisel pandi põhirõhk eesti murrete süstemaatilisele kogumisele. Kümne tegevusaasta jooksul jõuti plaanitud 30 keskesest kihelkonnast küsitlemisega lõpuni 24s ning selle keeleainese alusel võid Andrus Saareste 1932. aastal esitada Eesti keeleala murdelise liigenduse, mis üldjuhul kehtib tänapäevani. Lisaks murdetoimkonnale tegutses väga tulemuslikult ka nimede eestistamise toimkond, mis andis asjatundlikku nõu nimede eestipärastamiseks. Nimede
TÜ murdeuurijaid koondava ja asjaarmastajatest murdekorrespondentide tegevust koordineeriva asutusena. Päriselt iseseisvaid uurimisprojekte pole ESil saanud olla, sest seltsis ei ole teadurikohti. Kuid selts on olnud katusorganisatsiooniks projektidele, mille põhitäitjad on mitme asutuse töötajad. Viimasel kümnendil on ES olnud eriti aktiivne murdekogumise ja -uurimise üldsuundade üle peetud arutelude algatajana. ESi murdetegevust on korraldanud murdetoimkond, mida on juhtinud EKI töötajad Jüri Viikberg (1988 1994) ja Anu Haak (19931996). Murdekorrespondente on juhendanud kogu vaadeldava perioodi Helju Kaal2. Eespool on juba kirjutatud ESi 1992. a murdekonverentsist ning ESi ja TÜ ühisprojektist ,,Eesti murdeainese süvendav kogumine" (19921995). 1997. a toimus järgmine murdekonverents, kus arutati eesti dialektoloogia uusi töösuundi. Aastast 1996 otsustati loobuda seniste murde- jm keelekogumise
annaabi.ee 
