jumalateenistuse viimasele aktile juubeldusele elluärganud jumala üle. Tragöödia edasises arengus väheneb koori roll, kasvab näitleja tähtsus ja suureneb näitlejate arv (see on seotud sellega, et tõusis üksikisiku sotsiaalne tähtsus polise elus ja suurenes huvi tema kunstilise kujutamise vastu). Kuid muutumatuks jääb kaksik-koosseis ise: kooripartiide ja näitlejapartiide olemasolu. See kajastub isegi tragöödia keele murdelises värvingus: koor laulab dooria murdes, näitleja aga esitab oma partiid atika murdes, mõninga lisandusega joonia murdest. Atika tragöödia kaksik-koosseis määrab ka tema välise struktuuri. Kui tragöödia, nagu see hiljem oli tavaline, algas näitlejate partiidega, siis see esimene osa, enne koori tulekut, moodustas proloogi. Selle järgnes parodos ("läbikäik"), koori tulek; koor sisenes kahelt poolt marsitaktis ja kandis ette laulu. Edasi
Eesmärk oli luua ja pakkuda kaunist kunsti. Eelkõige viljeles luulet, armastusluulet. Võrreldes varasemate autoritega oli nende looming vabameelsem. Seal olid sensuaalsed toonid ja erootilised kujutlused. Meestest esiluuletajaks Hendrik Visnapuu. Ja lisaks kujutati ka loodust. Proosa oli eelkõige Tuglase ala aga ka Gailiti oma. Adson polnud enne Siurut midagi avaldanud, sai luuletajaks tänu Underile. Armus Underisse ja pühendus tema eest hoolitsemisele. Leidis oma suuna Võru-murdelises luules. Esimesed luulekogud väga edukad Underil ja Semperil, Gailitil novellikogu. Saavutasid tuntuse. Muutlikud ajad ja edu oli põhjuseks, miks see rühmitus kaua ei kestnud. Gailit ja Visnapuu astusid esimestena välja- neid ei rahuldanud õilmitsemine ja ilutsemine, kui aeg oli raske. Läksid, kuna Gailit kirjutas pilkava jutu ,,Sinises tualetis daam"- Under ja Adson läksid. Gailiti ja Visnapuu asemel August Alle ja Johannes Barbarus. Aga 1919 lõpp. 5. Ajaluule ja ,,Tarapita" Ajaluule
annaabi.ee 
