teadaolevat elus keelt. Keelekirjeldused on korraldatud piirkonniti. Info keelte arengu, keelte ohustatuse kohta ja statistika. Annab: keelte eri nimetused, murrete nimetused, umbkaudse kõnelejate arvu, keeele geneetilise klassifikatsiooni, keele kasutusalad ja elujõu, kirjasüsteemi kirjelduse. Ethnologue’s on üle 200 värvilise kaardi. 7. Teada olulisemaid eesti keele korpusi, nende iseärasusi ja umbkaudseid suurusi. Eesti murrete korpus Koostanud eesti murrete ja murdekorpuse töörühm, koostööd tehakse Eesti Keele Instituudiga. Programmid on kirjutanud Karlis Goba. Korpuses on murdetekstid kõigist eesti murretest Korpusesse valiti võimalikult vanapärased murdetekstid Eesmärgiks teha murdetekstid ja lindistused elektrooniliselt kättesaadavaks 2012. aasta novembri seisuga on korpuses kokku 1440875 foneetilises transkriptsioonis eesti murdesõna ja 853579 morfoloogilises transkriptsioonis eesti
ajalugu (1998). Tartus kaitstud magistritöödes eritleb Meeli Sedrik Hiiumaa (Sedrik 1994) ja Katrin Uind Kihnu murdesõnavara (Uind 2000). Renate Pajusalu doktoritöös on analüüsitud ka lõunaeesti murrete deiktikuid võrdluses eesti kirjakeele ja naaberkeeltega (Pajusalu 1999; vt ka R. Pajusalu 1998). Elektroonilistel sõnavara andmebaasidel põhinevad uued dialektomeetrilised uurimused (Krikmann, Pajusalu 2000). Eesti murrete sageda206 semat sõnavara käsitlevad esimesed TÜ ja EKI murdekorpuse põhjal tehtud uuringud (Lindström jt 2001, Lindström 2001). Kohanimedest on uuritud rohkem Lääne-Eesti ja Saaremaa kohanimesid, viimasest ka Marja Kallasmaa doktoritöö (Kallasmaa 1996, 2000a; vt ka Kallasmaa 2000b), ning ajaloolise Võrumaa kohanimesid, millest Evar Saar tegi oma magistritöö (Saar 2001) ja on mitmeid teisi uurimusi (nt Päll 1998, Saar 1998, 1999, Faster, Saar 2002). Murdekontaktide uurimine on 1980ndate lõpust tõusnud üheks keskseks teemaks eesti dialektoloogias
annaabi.ee 
