Ta avaldas tolleaegsetes lehtedes tervelt 11 üleskutset rahvaluule kogumiseks. Jakob Hurdal oli kokku umbes 1400 kaastöölist, kes töötasid peamiselt Eestis, aga ka Venemaal asundustes. Kogutud materjalidest pandi kokku suur ja esinduslik rahvaluulekogu, mida on hiljem mitmed teadlased uurinud. See kogu koosnes 261 589 erinevast rahvaluule osast (esindatud olid kõik zanrid), mida oli kokku 122 317 lk., peale selle veel murdeaineid. Nendest materjalidest avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet. Esimesena ilmus raamat muistenditest, mis oli küll algselt saksa keeles ("Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen und Ueberliefungen"). Ta kavatses välja ande terve sarja rahvaluule väljaandeid. Neist ilmusid "Vana Kannel", "Setukeste laulud" ja "Monumenta Estoniae antiquae". On arvatud ka seda, et rahvaluulekogumine oli mõeldud protestiks venestamise vastu, mis neil aastatel eesti kultuuri lämmatada püüdis.
1999). Ka Lembit Vaba doktoritöö eesti ja läti keelesuhetest (Vaba 1997) sisaldab palju uut eesti murrete kohta. Tartu Ülikooli murdeuurimises toimus 1990. aastatel järsk põlvkonnavahetus. 1993. a suri TÜ eesti keele kateedri pikaajaline murrete õppejõud dotsent Aino Valmet. EKI murdesektorist oli 1991. a tulnud TÜsse põhikohaga tööle Karl Pajusalu, kes oli juba varasematel aastatel õpetanud TÜs õppeülesandetäitjana murdeaineid ja juhendanud murdepraktikaid. Kuid 1992. a läks ta tööle Soome Turu ülikooli eesti keele lektoriks ja töötas seal 1996. a sügiseni. Valmet, Pajusalu ja TÜ teadur ning sotsiolingvistika õppejõud Tiit Hennoste olid üheskoos algatanud Emakeele Seltsi ja Tartu Ülikooli ühisprojekti ,,Eesti murdeainese süvendav kogumine" (19921995; ESi poolne projekti juht oli teadussekretär Mart Meri), mida järgnevatel
annaabi.ee 
