Kalamaja Põhikool Nora Maria Floren VAARIKAS Referaat Juhendaja: Liis Lindma 2015 Vaarikas Vaarikas tuleb murakast, kasvab peamiselt Lääne-, Kesk- ja Ida- Euroopas. Looduslikult kasvab ta lagendikkudel ja metsades. Tavaliselt istutatakse ta septembris - oktoobris. Vaarikas valmib tavaliselt juulis – augustis. Üks taim elab umbes 15a. Vaarikas eelistab kasvamiseks varjulist kohta ja niisket mulda. Harilik vaarika mari on punast värvi ja taim is umbes 1m kõrge. Valged õied on umbes 1 cm läbimõõduga.Ta levib väga kiiresti ja on sellepärast väga tülikas aga maitsev
sajab, siis ei saa putukad tolmeldama lennata ja jälle pole saaki loota. Üksik õis on avatud vaid paar päeva, seega peab selle aja jooksul leiduma sobilikku ilma, et temast kasvaks vili. Kui kõik on hästi läinud ja keegi muraka kahjuritest vilja enne valmimist ära ei söö, siis võib suve teisel poolel marjule minna. Inimene on hinnanud murakamarja väga kõrgelt. Temast saab valmistada moose, keediseid, siirupeid, mahla, kompotti ja kõike muudki, mida üldse marjadest teha annab. Murakast tehtul on omapärane meeldiv aroom ja kaunis oranzkollane värvus. Parima põhjamaise veini või likööri saab siiski mesimuraka marjadest. Kogu murakataim on leidnud mitmesugust kasutamist ka rahvameditsiinis ja isegi teaduslikus arstiteaduses. Murakamarjad aga ei olegi tegelikult marjad, vaid koguluuviljad. See tähendab, et iga üksiku tera sees on luuseeme. Need seemned idanevad kergesti, kuid samahästi ka hukkuvad
Lehekesed on terava tipuga, piklik-munaja kujuga, kuni 8 (10) cm pikkused, laius kuni 4 cm, ümara 4 või südakujulise alusega, ebakorrapärase saagja servaga, pealt peaaegu karvadeta, alt valgete pehmete karvadega. Õied on valged, umbes 1 cm läbimõõduga, viietised, koondunud väikesearvuliselt õisikutesse. Vilju nimetatakse samuti vaarikaks. Vaarikas on bioloogiliselt määratluselt koguvili (vt Error: Reference source not found1). Erinevalt murakast, irdub vaarika koguluuvili kergesti viljapõhjalt. Viljad on tavaliselt punased, kultuursortidel ka kollased. Vaarika varred on enamasti ogalised ja seest suure säsiga. Varre eluiga kestab kaks aastat. Teisel aastal vars viljub ja siis kuivab. Õied meeldivad mesilastele. 1.3 Kasvatamine Hariliku vaarika erinevaid sorte kasvatatakse koduaedades ja ärilistes istandustes marjakultuurina. Vaarikas ja pampel ehk aedmurakas moodustavad muraka perekonnas eraldi alamperekonna.
saa putukad tolmeldama lennata ja jälle pole saaki loota. Üksik õis on avatud vaid paar päeva, seega peab selle aja jooksul leiduma sobilikku ilma, et temast kasvaks vili. Kui kõik on hästi läinud ja keegi muraka kahjuritest vilja enne valmimist ära ei söö, siis võib suve teisel poolel marjule minna. Inimene on hinnanud murakamarja väga kõrgelt. Temast saab valmistada moose, keediseid, siirupeid, mahla, kompotti ja kõike muudki, mida üldse marjadest teha annab. Murakast tehtul on omapärane meeldiv aroom ja kaunis oranzkollane värvus. Parima põhjamaise veini või likööri saab siiski mesimurakas marjadest. Kogu murakataim on leidnud mitmesugust kasutamist ka rahvameditsiinis ja isegi teaduslikus arstiteaduses. Murakamarjad aga ei olegi tegelikult marjad, vaid koguluuviljad. See tähendab, et iga üksiku tera sees on luuseeme. Need seemned idanevad kergesti, kuid samahästi ka hukkuvad
annaabi.ee 
