vürstiriik. Kõigis neljas haldusüksuses kehtestati omalaadne koloniaalfeodalism ehk maa jagati läänideks ning esimeseks senjööriks oli Jeruusalemma kuningas. Maavalduste kaitsmiseks loodi kolm vaimulikku rüütliordut: Templiordu, Hospitaliitide Ordu ja Teutooni ehk Saksa Ordu. Ordudesse kuulusid paljud kaitsetud mungad kui ka rüütlid juhtisid suurmeistrid ning need allusid otse paavstile, kohalikest kohapealsetest võimudest sõltumata. Orduvennad andsid nii mungavande, kui ka tõotuse võidelda relvaga kristlasi ohustavate tegurite vastu. See vallutus aga Islamimaid eriti ei kõigutanud. Neid huvitas rohkem Konstantinoopol, kui Jeruusalemm. Kahjuks ei osanud kristlased seda ära kasutada. Ristisõdijate strateegilised vead suurendasid vaenu enda vastu ja see viis Edessa kaotamiseni aastal 1144. I Ristisõjas oli nii õnnestumisi, kui ka ebaõnnestumisi. Uusi vallutatud alasid aga ka kaotati neid
arvamus, et benediktiini ordu rangus ei luba täielikult jumala teenimisele pühenduda. See sundis looma uusi ordusid. Uued ordud erinesid üksteisest, kuid munkade elustiil palju ei muutunud. Suur osa päevast kulus munkadel tunnipalvete lugemisele või laulmisele. Tunnipalveid on 8: Matutinum, Laudes, Prima, Tertia, Sexta, Nona, Vesper ja Completorium, kuid kõik ordud palvete igapäevast lugemist siiski ei nõudnud. Igapäevaselt pühitsetakse ka armulauda. Enne mungavande andmist pidi ilmikvend läbima katseaja, mille vältel selgub, kas Jumal tahab, et inimene ordu liikmeks saaks. Ilmikvennad tegid ära ka raske töö. Kõik mungad tõotasid loobuda ilmalikust elust ja astuda vabatahtlikku vaesusesse. Kuna kloostrid olid rikkad, elasid vaesuses vaid kerjusmungad. Kerjusmungad elasid erinevalt teistest munkadest ilmaliku elu keskel. Kogu oma toidu pidid nad kerjama ja jalanõusid nad ei kandnud. Tegutsedes linna keskel kuulutasid nad jumalasõna ja
Erasmus sündis ühes Hollandi linnas Rotterdamis 27. oktoobril 1469 (või 1466). Erasmusele ei meeldinud oma päritolust rääkida, kuna oli vallaslaps, ja enamgi veel ta oli preestri sohipoeg. Vanemad surid varakult ja arusaadavalt katsusid sugulased sohipojast ülima kiirusega ja võimalikult kuludeta lahti saada; kuid õnneks võttis kirik ta enese hoole alla. Enne preestriks õnnistamist käib ta ära ladinakoolis ja kloostris ning annab mungavande. Kloostris veedetud aeg oli karm ja kestis kaua. Alles 26-aastasena pääseb ta kloostrist, mille kitsarinnalisus oli talle talumatuks muutunud. Kuid Erasmus tundis suurt elukunsti, kuidas kõigest, mis teda rõhus lahti saada ning iga sunni all oma sisemist vabadust säilitada. Ta sai loa preestrirüüd mitte kanda, paastukohustusest vabaneb ta tervisetõendiga ning lõpuks lahkus kloostrist. Sel moel paljastub juba ta iseloomu tähendusrikas ja vahest kõige olulisem joon:
annaabi.ee 
