töödega ajalt toime tulla. Põrandapühkimine ja pesemine sümboliseeris vabakssaamist eelmise aasta mustusest ja prahist. Teisalt on tuba pühkimiast just hoiatatud, et pühkmete väljaviimisega vältida halba kontaksti. Lapsed, kes uusaastahommikul nn linnulaaste tuppa tõid, pidid suvel palju linnupesi leidma. Soovitus anda kanadele (õlgedest, vööst, ohjadest, köiest, lõhestatud vitsast vm tehtud) võru seest süüa, et nad ühte pessa muneksid või koos püsiksid, kuulub samuti nääripäevale. Kitsalt alalt Lõuna-Eestis (Tõrva, Rõuge, Otepää) on mõned teated kuke- või kanaliha söömisest hobusetallis, et hobused edeneksid. Et ei tuleks leivapuudust, soovitati ahjuluud ja leivalabidas kriitiliseks ajaks tuppa jätta.Leiba ahjust välja võttes jälgiti, kas kellegi õnneks pandud kõrs on kõrbenud. Nääripäevaks küpsetatud leiva- või saiakaku nimetus Saaremaal nääris.
sibulakoortega (pruun, tumekollane), kaselehtedega (helekollane), madaraga (punane), kohviga (pruun). 20. sajandil kasutati värvimisel ka siid- või krepppaberit ja riiet. Mustri saamiseks lisati tangu või riisi, kriibiti värvi maha, kirjutati nimesid või joonistati midagi koore peale. Mustriliste munade saamiseks kasutati näiteks vaha või seoti taimi vastu riidesse keeratud muna - nii tekkis koorele õrn taimekujutis. Munakoored oli tavaks kokku koguda ja kanadele anda, et need paremini muneksid. Munakoksimine on vana lõbustus, mille juures olid mõned salanipid. Koksiti terava otsaga. Muna oli tugevam õige peoshoidmise korral. Kelle muna katki läks, see oli kaotaja ja loovutas oma muna teisele. Lihavõttejänes toob mune Eestis ja saksakeelsetes maades peidab lihavõttejänes öösel mune aeda (ka majja, korterisse või rõdule) ja lapsed otsivad need üles. Komme on tänaseni elav, ehkki mõneski peres peidetakse värvitud munade asemel hoopis sokolaadimune ja ka -kujukesi.