Johannes Tõrs Neljateistkümne aasta eest kuulis käsitööline Johannes Tõrs unes häält, mis ütles: "Sa pead kokku koguma isamaa vabadusvõitluse ajaloo!" Mees võttis öeldu südamesse ning on praeguseks Harjumaal Lagedil pannud püsti muuseumi, mis on relvadest ja mundritest tulvil. Johannes Tõrs (62) on olnud hingelt vabadusvõitleja nii kaua, kui ta üldse mäletab. Tulirelva hoidis ta käes juba neljaaastase jõmpsikana Saaremaal. Tema kodu külje all toimus kuulus Tehumardi lahing. "Kui ümberringi hirmus tapmine käis, olin ema, vanaema, õe ja vennaga reheahjus peidus," meenutab relvakoguja esimesi kokkupuuteid sõjaga. "Hiljem said külapoisid ümbruskonnas vedelevate relvadega aastaid pauku teha, neid oli lademetes
endast rohkem vabastamist, võrreldes Nõukogude plaaniga. Teisalt lõppes I Maasilmasõda ning noor Eesti jäi keset eikellegimaad. Sõjaväe ettevalmistus: Eesti sõjavägi, mis oli küll väga noor ja nõrk oli siiski Eesti sõjavägi. Eesti oli 10 kuuga kogunud peaaegu 2000 meest. See oli nii noore vabariigi kohta küllaltki tugev, siiski koosnes Eesti sõjavägi vaid jalaväest, mis oli varustatud vananenud, vähese ja aegunud varustusega, rääkimatta mundritest mis puudusid. Kasutusel olid peamiselt 7,62 mm (nn kolmeliinine) Vene vintpüss M1891 ja veidi vähem levinud ja väga halva kaliteediga 6,5 mm (7,70 mm) Jaapani vintpüss M1905 (Arisaka, Meiji 38). Sõja algus: Eesti vabadussõda algas 28. dal novembril 1918. aastal punaarmee pealetungiga Narva all. Esimene lahing aga toimus juba 22. novembril, kuid see toimus punaarmee: 46.nda ja 47.nda kütirgemendi,viljandi 2. kommunistliku
annaabi.ee 
