Esimestel aastatel toimusid mitmel pool ka mõisavastased rahutused, neist tuntuimad Kagu-Eestis Orava mõisas ja veidi hiljem Harjumaal. Juba sõja algul algas ka meeste värbamine Rootsi regulaarvägedesse, nii vabatahtlikena kui ka sundkorras. Juba enne Narva lahingut 1700. a. hakati kuninga käsul moodustama maakaitseväe üksusi. Plaani konkretiseeriti, kui Karl XII 1701. a. talvel Laiusel viibis. Mehi ei pandud mundrisse, palka neile ei makstud ja relvi pidi iga mees kodunt kaasa võtma. Eestimaa kubermangus kavatseti väkke kutsuda 5000 meest, Liivimaa kindralkuberneri arvestuste kohaselt maakondade ja kihelkondade järgi 3212 meest. Algul astuti nendesse üksustesse lootusega aidata kaasa maa kaitsmisele rüüstavate vaenuvägede vastu, osalt aga ka lootuses pääseda mõisatööst. Varsti tuli aga paljudel meestel pettuda, sest kodunt kaasa
asemele rajati 1703. a. Peterburi linn. Enamus Tartu ja Narva elanikkonnast küüditati Venemaale. 2.3. EESTI TALURAHVAS PÕHJASÕJA AASTATEL Põhjasõja ajal põgenesid paljud talupojad koos peredega metsadesse ja soodesse. Esimestel aastatel toimusid mitmel pool ka mõisavastased rahutused, neist tuntuimad Kagu-Eestis Orava mõisas ja veidi hiljem Harjumaal. Juba sõja algul algas ka meeste värbamine Rootsi regulaarvägedesse, nii vabatahtlikena kui ka sundkorras. Mehi ei pandud mundrisse, palka neile ei makstud ja relvi pidi iga mees kodunt kaasa võtma. Eestimaa kubermangus kavatseti väkke kutsuda 5000 meest, Liivimaa kindralkuberneri arvestuste kohaselt maakondade ja kihelkondade järgi 3212 meest. Algul astuti nendesse üksustesse lootusega aidata kaasa maa kaitsmisele rüüstavate vaenuvägede vastu. Varsti tuli aga paljudel meestel pettuda, sest kodunt kaasa võetud jahipüssid, vikatid ja hangud, aga ka väljajagatud relvastus vanade püsside ja
soodesse. Esimestel aastatel toimusid mitmel pool ka mõisavastased rahutused, neist tuntuimad Kagu-Eestis Orava mõisas ja veidi hiljem Harjumaal. Juba sõja algul algas ka meeste värbamine Rootsi regulaarvägedesse, nii vabatahtlikena kui ka sundkorras. Juba enne Narva lahingut 1700. a. hakati kuninga käsul moodustama maakaitseväe üksusi. Plaani konkretiseeriti, kui Karl XII 1701. a. talvel Laiusel viibis. Mehi ei pandud mundrisse, palka neile ei makstud ja relvi pidi iga mees kodunt kaasa võtma. Eestimaa kubermangus kavatseti väkke kutsuda 5000 meest, Liivimaa kindralkuberneri arvestuste kohaselt maakondade ja kihelkondade järgi 3212 meest. Algul astuti nendesse üksustesse lootusega aidata kaasa maa kaitsmisele rüüstavate vaenuvägede vastu, osalt aga ka lootuses pääseda mõisatööst. Varsti tuli aga paljudel meestel pettuda, sest kodunt kaasa
Varustusalal oli eesmärgiks malevkondadele mitmesuguste tarvete ja lippude muretsemine ning spordi- ja laskevõistlustele väärtuslike auhindade annetamine. 1930.aastate teisel poolel suunati töö varustuse alal sõja juhuks ringkondade ülesandeks sai õmmelda kirurgiliste lendsalkade ja haiglate sanitaarvarustust. Näiteks 1937.aastal viis NKK Pärnumaa ringkonna Jakobi (Pärnu - Jaagupi) jaoskond läbi kampaania "Kõik mundrisse!" naiskodukaitsjad võtsid endale ülesande, et kõik nende malevkonna kaitseliitlased peavad saama korraliku vormiriietuse. Selleks koguti kaitseliitlastelt taluomanikelt villa, millest valmistati lõng ja lasti see käsitöönduslikult kududa kangaks, misjärel õmmeldi mundrid. Eesmärk täideti 1938.aasta võidupühaks, kui tähistati KL 20.aastapäeva. Kaitseliitlaste puhul, kel villa anda polnud, muretsesid naised selle omal kulul, kuid
Esimestel aastatel toimusid mitmel pool ka mõisavastased rahutused, neist tuntuimad Kagu-Eestis Orava mõisas ja veidi hiljem Harjumaal. Juba sõja algul algas ka meeste värbamine Rootsi regulaarvägedesse, nii vabatahtlikena kui ka sundkorras. Juba enne Narva lahingut 1700. a. hakati kuninga käsul moodustama maakaitseväe üksusi. Plaani konkretiseeriti, kui Karl XII 1701. a. talvel Laiusel viibis. Mehi ei pandud mundrisse, palka neile ei makstud ja relvi pidi iga mees kodunt kaasa võtma. Eestimaa kubermangus kavatseti väkke kutsuda 5000 meest, Liivimaa kindralkuberneri arvestuste kohaselt maakondade ja kihelkondade järgi 3212 meest. Algul astuti nendesse üksustesse lootusega aidata kaasa maa kaitsmisele rüüstavate vaenuvägede vastu, osalt aga ka lootuses pääseda mõisatööst. Varsti tuli aga paljudel meestel pettuda, sest kodunt kaasa võetud
Vabadusristi Vendade päevadel ning üldlaulupidude ajal. Varustusalal oli eesmärgiks malevkondadele mitmesuguste tarvete ja lippude muretsemine ning spordi- ja laskevõistlustele väärtuslike auhindade annetamine. 1930.aastate teisel poolel suunati töö varustuse alal sõja juhuks ringkondade ülesandeks sai õmmelda kirurgiliste lendsalkade ja haiglate sanitaarvarustust. Näiteks 1937.aastal viis NKK Pärnumaa ringkonna Jakobi (Pärnu - Jaagupi) jaoskond läbi kampaania "Kõik mundrisse!" naiskodukaitsjad võtsid endale ülesande, et kõik nende malevkonna kaitseliitlased peavad saama korraliku vormiriietuse. Selleks koguti kaitseliitlastelt taluomanikelt villa, millest valmistati lõng ja lasti see käsitöönduslikult kududa kangaks, misjärel õmmeldi mundrid. Eesmärk täideti 1938.aasta võidupühaks, kui tähistati KL 20.aastapäeva. Kaitseliitlaste puhul, kel villa anda polnud, muretsesid
taastamise, kaugemas perspektiivis nähti Prantsusmaa jõudmist Karl Suure aegsete piirideni. Et Püreneede mäestikuni olid Prantsusmaa piirid juba välja jõudnud, sai uueks looduslikuks tähiseks Reini jõgi, milleni jõudmine tähendas võitluste jätkumist Habsburgidega. 17. saj. viimase nelja aastakümnega kasvas Prantsusmaa armee 160 tuhande meheni, muutudes Euroopa suurimaks. Markii de Louvois, sõjaminister aastatel 166691, pani armee mundrisse ja andis sellele modernse struktuuri, kus jalavägi sai taas olulisimaks väeliigiks. Sõjaväeinsener markii de Vaubani juhtimisel ehitati välja piirikindlustuste vöönd uut tüüpi ilma nn. surnud tsoonideta bastionidega. Kadetikoolid võimaldasid ka kodanliku päritolu andekamatel ohvitseril kõige kõrgemate auastmeni jõuda. Habsburgide piiramisrõnga nõrgendamist alustas Prantsusmaa devolutsioonisõjaga Hispaania Madalmaade (Belgia) vastu (166768)
annaabi.ee 
