Ühe ja sama valgu evolutsioonikiirus on kõikides evolutsiooniliinides ligilähedaselt sama. Elusate fossiilide olemasolu. 3. Suurema funktsionaalse piiranguga geenid või geeniosad evolutsioneeruvad aeglasemalt. nt histoonide puhul. Esimene on nõrk, teised kaks on aksepteeritavad. 3. Missugused olid vääritimõistmised 1950.aastatel loodusliku valiku, varieeruvuse ja geneetilise koormuse suhtes? Vääritimõistmised: Kohasused on eranditult multiplikatiivsed (igal mutatsioonil mingi pisike mõju kohasusele). heterosügootne eelis on ainus mehhanism mis hoiab populatsiooni polümorfsena. Tegelikult selgus, et valik on pigem "pehme" kui "kõva" (see viib geneetilise koormuse ja LV hinna alla) ja erinevate lookuste geenide kohasused ei ole tihti multiplikatiivsed ning heterosügootne eelis ei ole ainuke valik, mis hoiab polümorfismi. Ja üldine heterosügootsus on madalam kui NMET ennustab. 4
rakenduslikud mudelid (kvantitatiivset laadi, ei välista eelnevat teoreetilist käsitlust) 2. Tasandi ja problemaatika järgi: makromudelid (regioon); mikromudelid (ettevõte või selle allosa); problemaatikamudelid (rahandus, logistika v muu valdkond) 3. Matemaatiliste seoste järgi: funktsionaalsed (determineeritud) mudelid; stohhastilised (juhuslikkust arvestavad); lineaarsed mudelid; mittelineaarsed; aditiivsed ja multiplikatiivsed 4. Aja arvestamise järgi: staatilised mudelid (konkreetse hetke sisu); dünaamilised mudelid. Staatilisest võib tekitada dünaamilise kui lisada aegrida 5. Kasutatavate mõõtühikute järgi: naturaalsed mudelid (töökoha tasand); väärtuselised; segamudelid; standardiseeritud (standardiseeritud mastaap, kõik x ja y ühte mõõdupuusse, jagatakse läbi standardhälbega, koefitsientide saamine); protsentuaalsed mudelid (algandmed protsentides, kasvu, juurdekasvu, indeksi
annaabi.ee 
