võimet sünnitada teatud hulk järglasi. Sekundaarne viljakus on primaarsest viljakusest madalam, sest osa valminud munarakke jääb seemenduse korral viljastamata ja osa idulasi ning looteid hukkub prenataalses arengustaadiumis. Primaarne viljakus näitab ainult, millisel määral võiks järglasi tekkida emassugurakkude produktsiooni taustal. Eriti ilmekas on primaarse ja sekundaarse viljakuse erinevus multipaarsetel (hulgipoegijatel) loomadel, eeskätt seal, kellel ligikaudu 60–70% vabanenud munarakkudest areneb lõpuni ja sünnib elusate põrsastena. Meil kasvatatavate suurt valget ja eesti peekoni tõugu sigade viljakus on keskmiselt 10–12 põrsast. Sigade viljakust mõjutavad mitmed tegurid. Sigimise alguse vanus. Noorte emiste kasutamine suguloomadena peaks algama 8kuuselt ning
1) kõiki emas- ja isasloomi kasutatakse aretusloomadena, ei toimu valikut; 2) aretusloomi valitakse, kuid see toimub juhuslikkuse printsiibil (puudub täpne hinnang). SD on seda suurem, mida vähem isendeid on vaja olemasolevast loomade arvust valida järgmise põlvkonna vanemateks. Siin mängib tähtsat osa liigispetsiifiline või biotehnoloogia abil suurendatud viljaks. Mitmepoegsete e multipaarsetel liikidel (siga) on vaja sündinud 28 KALAKASVATUSE ERIALA järglastest jätta karja taastootmiseks kuni 10%, aga ühepoegsetel e unipaarsetel liikidel, eriti kelle jõudlus on seotud sugupoolega (veis), isegi 80%. Madala sigivuse korral isegi 100%. SD kujuneb kahe vanema keskmisena: SD=(SDE +SD1)/2 5
annaabi.ee 
