t ooperit käsitletakse muusikateatrina. Seoses visuaalse aspekti tähtsuse kasvamisega rakendatakse palju ka seda, millega varem, 1920.-1930. aastatel eksperimenteeriti: film, videoprojektsioonid. 1960ndatel hakatakse kasutama sõnateatri eeskujul mõistet „totaalne teater“ – kõik teised vahendid on allutatud teaterlikkusele. Lisaks teatrivahenditele leiavad kasutust valjuhääldid laval, elektroonilised vahendid – s.t eri vahendeid on väga palju, tegemist on multimediaalsusega. Postmodernismis (mida me ei käsitle, kavas on küll mõned videonäited) jätkub sõnalise teksti „lagundamine“, sageli puudub ooperites traditsiooniline dramaturgia (ekspositsioon, areng, kulminatsioon, lõpetus). Teatriteaduses kasutatakse sellise teatri kohta mõistet „postdramaatiline“ teater. 2. 1950. aastad Traditsioonilises suunas jätkus eelkõige neoklassitsism (Britten, koomiline ooper „Albert Herring“ 1947, „Kruvikeere“
t ooperit käsitletakse muusikateatrina. Seoses visuaalse aspekti tähtsuse kasvamisega rakendatakse palju ka seda, millega varem, 1920.- 1930. aastatel eksperimenteeriti: film, videoprojektsioonid. 1960ndatel hakatakse kasutama sõnateatri eeskujul mõistet „totaalne teater“ – kõik teised vahendid on allutatud teaterlikkusele. Lisaks teatrivahenditele leiavad kasutust valjuhääldid laval, elektroonilised vahendid – s.t eri vahendeid on väga palju, tegemist on multimediaalsusega. Postmodernismis (mida me ei käsitle, kavas on küll mõned videonäited) jätkub sõnalise teksti „lagundamine“, sageli puudub ooperites traditsiooniline dramaturgia (ekspositsioon, areng, kulminatsioon, lõpetus). Teatriteaduses kasutatakse sellise teatri kohta mõistet „postdramaatiline“ teater. Ainus täispikk ooper Stravinski ”Elupõletaja tähelend” 1951 Muusikaliselt ülesehituselt järgib ooper klassikalise numbriooperi skeemi, milles on aariad,
annaabi.ee 
