Helens oli ühtlaselt vormitud ning tema nõlvad erosioonist vähem uuristatud kui teisetel naabruses paiknevatel vulkaanidel. Spetsialistid tegid järelduse, et St. Helensi nõlvu olid vorminud sagedased pursked. Alates 1950. aastate lõpust tehtud uuringud võtsid kokku kaks geoloogi ja geokeemik nii: ,,Tõenäoliselt leiab lähema saja aasta jooksul aset purse, võimalik, et veel enne sajandi vahetust." 1978. aastal hoiatasid geoloogid Crandell ja Mullineaux üksik-asjalises raportis veel kord: ,,St. Helensil on selja taga pikk sporaadilise aktiivsuse ajalugu. Seoses tema käitumisega minevikus ja suhteliselt sagedaste pursetega viimase 4500 aasta jooksul oleme kindlad, et tegemist on eriti ohtliku vulkaaniga." Kaks aastat hiljem, 20. märtsil 1980 osutas 4,2-magnituudine maavärin sellele, et St. Helens on ärganud oma 123 aastat kestnud uinakust. Järgnesid sajad väiksemad tõuked. 27
Pärast Kaskaadide lõunatipus asuva Lassen Peaki purskeid aastatel 1914-1921 saabus Kaskaadidesse vaikuseperiood. Geoloogidele, kes järgnevatel aastakümnetel Kaskaade uurisid, hakkas silma, et St Helens oli ühtlaselt vormitud ning tema nõlvad erosioonist vähem uuristatud kui teistel naabruses paiknevatel vulkaanidel. Spetsialistid tegid järelduse, et St. Helensi nõlvu olid vorminud sagedased pursked. Alates 1950. aastate lõpust uuringud võtsid geoloogid Dwight Crandell ja Donald Mullineaux ning geokeemik Rubin Meyer kokku järgmiselt: “Tõenäoliselt leiab lähema saja aasta jooksul aset purse, võimalik, et veel enne sajandivahetust.“ 1978. aastal hoiatasid Crandell ja Mullineaux üksikasjalises raportis veel kord: “St. Helensil on selja taga pikk sporaadilise aktiivsuse ajalugu. Seoses tema käitumisega minevikus ja suhteliselt sagedaste pursetega viimase 4500 aasta jooksul oleme kindlad, et tegemist on eriti ohtliku vulkaaniga.“ Kaks aastat hiljem, 20
annaabi.ee 
