Prints ja Väike Merineitsi läksid koos meretagusesse kuningriiki, seal kohtus kauni printsessiga, kes oli teda päästnud. Printsi pulmapäeval oli Väike Merineitsi väga kurb, sest see oli tema surmapäev. Ilmusid õed, kes loovutasid oma juuksed nõiale, et nuga saada, millega Väike Merineitsi pidi printsile südamesse torkama, et see veri langeks tema jalgadele, moodustaks uuesti merineitsisaba. Ta polnud suuteline selleks, viskas noa merre, muutus vahuks, hõljus väikese mullikesena, teiste õhutütarde hulgas. Kui nad olid head teinud, said nad 300 aasta möödudes uuesti merineitsiks vetesügavusse.
Vees elavad putukad hingavad kahel viisil. Osal neist on lõpusjätked, millega nad saavad hingata vees lahustunud hapnikku. Sellised on paljude veeputukate vastsed. Teised, näiteks vees elavad mardikad, peavad hingamiseks kasutama atmosfääriõhku, mida nad aeg-ajalt veepinnalt võtmas käivad. Et vee all kauem vastu pidada, võtavad nad endaga kaasa väikese õhuvaru, mis paigutatakse kas kattetiibade alla või jääb mullikesena tagakeha tippu. Kahetiivaliste hulka kuuluvate sirelaste vastsetel on tagakeha tipus pikk väljasopistatav sifoon, millega loom saab ka veekogu põhjas tegutsedes veepinnalt hapnikku võtta. Sifooni pikkus võib ulatuda 18 sentimeetrini. Erituselunditeks on putukatel rohked õhukese seinaga torukesed ehk Malpighi sooned. Nad saavad alguse kehaõõnest ning juhivad kehaõõnest eritatavad jääkained tagasoolde, kus need koos tahkete seedimisjääkidega väljutatakse
annaabi.ee 
