haavata. Lõpuks peavad partisanid ta maha jätma, kuna ta on puusast raskesti haavatud ... (Bannikov 1971: 570–571) Jordoni mõte „Maailm on tore paik ja väärt seda, et tema eest võidelda“ ilmestabki teost. Iga inimene peaks vastutama maailma saatuse ja maa peal elavate inimeste õnne ja vabaduse eest: „Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina uputab, või sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja sellepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella; seda lüüakse sinule.“ (Hemingway 1940, viidatud Bannikov 1971 järgi) Teise maailmasõja ajal võttis Hemingway osa Inglise lennuväe pommirünnakuist Saksamaale. 1944
Toomas Üüvele. Kui Ekke Moor piisavalt tüdinenud oli vaatlemisest läks ta oma ema otsima, et äkki on tal õnnestunud loom maha müüa. Jõudes ema juurde nägi ta, et too magab muru peal, rahakott käes. Ekke vaatas, et ema magab nii sügavasti, et kui mõni varas oleks raha võtnud, poleks ta arugi saanud. Ta siis võttis kotist kümme krooni, pani selle tasku, läks veidi eemale, viskas ema poole mullakamaka ja karjus, et vargad teevad su paljaks. Neenu ärkas ehmunult üles, vaatas, et raha on alles, pani selle tasku ja sammus laada poole. Nii tegi ka Ekke. Korraga märkas ta Enekeni ühe kaubaleti ääres. Ta oli teda terve päev otsinud. Eneken vaatab pilte ja raamatuid, aga tal pole raha , et midagi osta, sest isa ei anna ja emal on kiire. Nüüd läheb Ekke Enekeni juurde ja küsib, et kas ta soovib midagi, Eneken annab talle väikse ingli ja ütleb, et vaatab seda juba mitu tundi, ning
mees hobuse ja vankri pealekauba lubanud Toomas Üüvele. Kui Ekke Moor piisavalt tüdinenud oli vaatlemisest läks ta oma ema otsima, et äkki on tal õnnestunud loom maha müüa. Jõudes ema juurde nägi ta, et too magab muru peal, rahakott käes. Ekke vaatas, et ema magab nii sügavasti, et kui mõni varas oleks raha võtnud, poleks ta arugi saanud. Ta siis võttis kotist kümme krooni, pani selle tasku, läks veidi eemale, viskas ema poole mullakamaka ja karjus, et vargad teevad su paljaks. Neenu ärkas ehmunult üles, vaatas, et raha on alles, pani selle tasku ja sammus laada poole. Nii tegi ka Ekke. Korraga märkas ta Enekeni ühe kaubaleti ääres. Ta oli teda terve päev otsinud. Eneken vaatab pilte ja raamatuid, aga tal pole raha , et midagi osta, sest isa ei anna ja emal on kiire. Nüüd läheb Ekke Enekeni juurde ja küsib, et kas ta soovib midagi, Eneken annab talle väikse ingli ja ütleb, et vaatab seda juba mitu tundi, ning
annaabi.ee 
