Mida peenemad mullaosad, seda rikkalikum on keemiline koostis, sest seal valitsevad sekundaarsed mineraalid (ibe, peen ja keskmine tolm). Kivid, kruus ja liiv ei suuda taimedele vajalikus koguses vett kinni hoida ja säilitada. Ibe ja tolm hoiavad vett kinni, kuid on oma tiheda lasuvuse tõttu halvasti õhustatud. Taimedele soodsate toitumistingimuste, veega varustatuse ja hea õhutuse tagamiseks on vajalik liiva, tolmu ja ibe optimaalne vahekord. Mullaerimeid eristatakse alla 0,01-mm läbimõõduga osakeste (füüsikalise savi) sisaldumise põhjal mullamassis. Kultuurtaimede jaoks on parimad kerged ja keskmised liivsavid. Mulla orgaaniline aine koosneb põhiliselt (üle 85%) huumusest, mis on tekkinud lihtsamatest orgaanilistest ühenditest sünteesiprotsesside tagajärjel. Huumuse hulk mullas varieerub mõnest protsendist 20 protsendini ja väheneb sügavamates mullakihtides. Huumuses on keskmiselt 58% süsinikku, 3-8% lämmastikku, mille varud
künnikihis ning halvenevad ka mulla füüsikalised omadused; · happesus, mille tagajärjel kuhjub mulda toksilisi mangaani ja alumiiniumi ioone ning halveneb toitainete omastatavus; · vähene bioloogiline aktiivsus, näiteks orgaanilise aine vähesuse tõttu; · erosioon kalletega aladel ja deflatsioon tuulele avatud põldudel;26 4 . M U L D A D E S Ä Ä S T E V K A S U TA M I N E J A K A I T S E · muldkatte kirjusus, kus suhteliselt väikesel põllul on palju erinevaid mullaerimeid; · lõimise mittesobivus, kas liigse raskuse (savi) või liigse kerguse (liiv) tõttu, mille tõttu halvenevad nii muldade omadused kui ka haritavus ja harimiskindlus; · kivisus, mis takistab muldade harimist ja vähendab veehoiuvõimet; · üleujutused, mille korral ei saa põllukultuure kasvatada (lammimullad); · muldade degradatsioon-liigtallamine, kaevandamine jne. Mulla eest hoolitsemine tähendab hea mullastruktuuri loomist, mulla bioloogilise aktiivsuse ja
annaabi.ee 
