Seetõttu on muld ka tootmisvahend põllu-ja metsamajandusele; muld ei vanane eha kulu, kuid vajab hooldust. Rohelistele taimedele on muld kinnituspinnaks (substraadiks) ja osaliseks oleluskeskkonnaks (meediumiks), kus toimub vee, mineraaltoitainete ja mõnede orgaaniliste ainete vastuvõtt (seda seente ning bakterite abil). Mitmetele teistele organismidele (nt mullavetikad, seened, bakterid, loomad) on muld täielikuks oleluskeskkonnaks. Seda organismide kogumit nim mullaelustikuks ehk edafoniks, mida saab jaotada nelja suurusjärku: 1. Mikroskoopilised organismid Need, kes asustavad mullavett: bakterid, vetikad, ainuraksed, nematoodid. 2. Mikrofauna Need, kes asuatavad mulla õhuruume: lestad, hooghännalised. 3. Mulla mesofauna Need, kes uuristavad käike mulla tahkete osade vahel: putukavastsed, vihmaussid. 4. Mulla makrofauna Sinna kuuluvad mullasse kaevuvad imetajad (mutt, pimerott) ja reptiilid.
Bioloogilisteks omadusteks on näiteks orgaanilise aine sisaldus ja selle lagunemise aste, orgaanilise aine mineraliseerumise ja humifitseerumise intensiivsus, mullafauna ja mikroorganismide rohkus ja aktiivsus nii lagundajatena kui pinnase toitaine- ja veemajanduse reguleerijatena, aga ka pinnase füüsikaliste omaduste parandajana. 3.1. Kasvupinnase elupõhine osa Looduslike muldade elupõhise osa võib kõige üldisemalt jaotada orgaaniliseks aineks (sh huumus) ning mullaelustikuks. Orgaanilise aine olemasolu eest on vaja hoolitseda ka tehissubstraatide (kasvupinnaste) puhul. Kuna orgaanilise aine osatähtsus ning kvaliteet kasvupinnases on otseselt seotud mullaelustikuga, on vaja hoolitseda mullaelustiku elutingimuste eest, tagades kasvupinnase optimaalse õhustatuse, võideldes selle tihenemise vastu ning hoolitsedes optimaalse niiskusrežiimi ning orgaanilise aine olemasolu eest kasvupinnases. Ka kasvupinnase keemilised omadused mõjutavad elusosa heaolu
annaabi.ee 
