1913 ei ole enam seda ja teist mu noortest Me oleme kui kari, keda maha jätnud tuttavatest, kelle peo karjus. - · 1918 SININE PURI. Luuletusi 1917 nii tugevasti hoidis elu saua. Nii korraga kui mind silmis, veres, 1918 Ja mina tohin elada! Mis eest?! Käin põlvis, hinges muljus · 1920 VERIVALLA. Luuletusi 1919 sama Tartu maanteed, suur kurbus ja - suur ülesehmatanud 1920 kust tihti läbi pigistasin kuhmitseva rõõm: · 1923 PÄRISOSA. Luuletusi 1920 näo. ma ikka ripun elutorni küljes - kõlav 1922 Kõik on kui alati. Seesama vankrikõu, kuljus - · 1928 HÄÄL VARJUST
«ootab» päast tunde, ja Tom ruttas minema, vihates teda selle lubaduse päast. «Iga teine poiss!» mõles Tom hambaid kiristades. «Iga teine poiss linnas, ainult mitte see Saint Louisi ninatark, kes arvab, et ta käb nii peenelt riides ja on aristokraatia. Oh, pole viga. Ma nüeldasin sind esimesel päval, mil sa siia linna tulid, mu hära, ja ma nüeldan sind veelgi! Oota ainult, kuni ma su käte saan! Siis võan ja ...» Ja ta hakkas kujutletavat poissi kolkima --tagus rusikatega õku, muljus ja peksis jalgadega. «Oh, said nü ud, kas said? Sa üled «külalt», jah? Noh, hea kül, olgu see sulle õetuseks!» Nii lõpes kujutletav kolkimine Tomi rahuldusega. Keskpäval põenes ta koju. Tema süametunnistus ei suutnud enam väja kannatada Amy täulikku õne ja tema armukadedus ei suutnud taluda teist hingepiina. Becky jäkas Alfrediga piltide vaatamist, aga kui minutid mö odusid ja ütki kannatavat Tomi nätavale ei
» «Ja kes on see teine isik?» küsis mileedi. «Kas te ei võiks mulle vähemalt ta nime öelda?» Sel hetkel kostis trepilt ägedat kannuste kõlinat. Mõned hääled möödusid ja kustusid, ühe inimese sammud lähenesid uksele. «See isik on siin, mileedi,» ütles ohvitser, astudes kõrvale ja jäädes seisma austust ning alistumist väljendava hoiakuga. Samal hetkel avanes uks ja üks mees ilmus ukse künnisele. Ta oli kübarata, puusal rippus tal mõõk ning käes muljus ta taskurätikut. Mileedi arvas selle kuju pimeduses ära tundvat. Ta nõjatus käega tugitooli käetoele ja kallutas pea ettepoole, otsekui tahtes veenduda oma oletuses. Võõras astus aeglaselt lähemale. Ja sedamööda kuidas ta lambi valgussõõris lähenes, taganes mileedi tahtmatult. Siis, kui ei jäänud enam mingit kahtlust, karjatas mileedi kohutavas hirmus: «Kuidas, see olete teie, mu vend!» «Jah, kaunis daam, see olen mina,» vastas lord Winter ja kummardas pooleldi
annaabi.ee 
