Tihtipeale on asjas süüdi ka kuulamisvõime või tahte puudumine. 1. Inimesed on tehnika arenguga hakanud vähem suhtlema silmast-silma ja see toob kaasa inimsuhete pinnapealseks muutumise. Keel on olemas vaid kõneluses, sest vaid nii ta vananeb või uueneb, muutub labaseks või täiustub. Seltskondliku suhtlemist ei saa pidada kõneluseks, sest kaob kahe erineva maailmapildi kokkusaamins ja mõtetejagamist vaid see sulab hoopis ühtlasesse mulinasse, mis ei anna kellelegi midagi. 2. Tehnika ei võimalda inimestel laskuda kõnelusse aina sügavamalt ja lõpuks tunda ühtekuuluvust, mida võimaldab vahetu läheduses viibimine. 3. Kirjad on muutunud labaseks, nõudmata enam mingitki kujutlusvõimet aga nende kirjutamisse sisse elama. 4. Elav kõnelus on ainuke mis võimaldab elavat spontaansust küsimuse ja vastuse kujunemise
lõppu. Poolaasta saab otsa, aga huvitavate asjade rodu ei vähene, Möödub aastagi, aga üleni hall vanamees, kes läheb juba peaaegu valgeks, jutustab ikka veel oma lugusid. Ja ikka oskab ta leida kas või pisitillukesegi põrmukese, mis seob huvitava loo inimesega ja nagu kogu maailmaga. Sootuks kogemata ja ootamata ilmub see põrmukene, sest vanamees lobiseb ju niipalju, et isegi tühiste sõnade mulinasse võib sattuda mõni, millel nagu oleks pisut sisu ja mõtet. Aga üks raske asi seisis vanal õpetajal iga poolaasta lõpul ees. Kui ta sellest klassile esimest korda kurtis, ohkas ta täiest südamest, nii et kõik olid huvitatud, mis nüüd tuleb. ,,Mis on meil kõige raskem?" küsis õpetaja klassilt. ,,Kes teab? Kes vastab? Priimus! Paas! Lible! Mis? Keegi ei tea, Liblegi ei tea. Ei, seda ei tea tema mitte, tema teab ainult seda, et jumal on igavene..
annaabi.ee 
